Hiljuti küsiti mult, et kas ma olen romantik. No andke talle andeks, eks ole, ta polnud mu blogi veel lugeda jõudnud. Jah, ma olen, nii suur lausa, et otsin seda kõikjal, näen seda kõikjal. Näen seda üksikus lumehelbes, mis liugleb õrnalt, trotsides sula. Kuulen seda hääles, millega mees vastab oma naise tüütutele küsimustele. Tunnen seda värskelt pressitud triiksärgis mehe seljas, kes ruttab oma armsama juurde. Mul on nii suur nälg romantika järele, et ma ei oska suuri romantilisi žeste hinnatagi. Need polegi minu jaoks romantilised, need on kommertslikud, punnitatud, silmakirjalikud.
Suvel juhtus selline lugu, et minu sõbranna pikaajaline peigmees tegi suure romantilise žesti. Lendas salaja Hispaaniast kohale, et teda üllatada ja talle lõpuks abieluettepanek teha. Ma pakun et iga normaalse naisterahva romantiline unistus. Sõbranna oli hullupööra heldinud ja tema meelest oli see kohutavalt romantiline. Või kas ikka oli? See samm astuti pärast seda, kui sõbranna oli teada andnud, et soovib suhtlemises pausi teha, kuna teda see enam ei rahulda. Ja ka ettepanek jäi nukralt õhku rippuma, nagu üksik sokk kuivatusnööril.
Minu jaoks on väiksed armsad tähelepanuavaldused palju romantilisemad, kui suurejoonelised näitemängud. Võibolla ütlen ma seda sellepärast, et mulle pole kunagi holliwoodilikult ülevoolavalt imalalt romantikat osutatud. Ja ma ei tea. Äkki mulle meeldivadki naeruväärselt suured lillesülemid, kalliskivid ja tantsunumbrisaatel tehtud abieluettepanekud. Hetkel ajab juba ainuüksi mõte sellest, südame natuke pahaks.
Paar aastat tagasi suhtlesin ühe noormehega. Meil polnud tegelikult üldse mingit romantilist suhet ja näost näkku ei kohtunud kunagi. Aga suhtlesime Messengeris päris intensiivselt. Oli selline hea jutuga ja paindliku töögraafikuga loomeinimene. Meil oli kombeks üksteisele filmide ja muusikapalade linke saata. Ta juhtis tol ajal R2 hommikuprogrammi, nii et päris meeldiv oli igal hommikul armsa inimese häält kuulda. Ühel hommikul, kui ta parasjagu tööl oli, saatsin ühe spotify lingi. Ja tema lasi selle eetrisse, kõigile kuulamiseks. Minu meelest ülemõistuse romantiline.
Ma tean, enamik pööritab praegu silmi ja mõtleb, et big whoop! See ei läinud talle midagi maksma ja ta ei pidanud isegi pingutama selle nimel. Ja ikka, tänase päevani käib mul seda lugu kuuldes kõhust tuline jutt läbi.
Mis on teie meelest romantiline? Kas nn klassikalised trikid või on teil ka mõni salajane nupp, mida vaid vähestel on õnnestunud pimedas kobada?
Minu jaoks on väiksed armsad tähelepanuavaldused palju romantilisemad, kui suurejoonelised näitemängud. Võibolla ütlen ma seda sellepärast, et mulle pole kunagi holliwoodilikult ülevoolavalt imalalt romantikat osutatud. Ja ma ei tea. Äkki mulle meeldivadki naeruväärselt suured lillesülemid, kalliskivid ja tantsunumbrisaatel tehtud abieluettepanekud. Hetkel ajab juba ainuüksi mõte sellest, südame natuke pahaks.
Paar aastat tagasi suhtlesin ühe noormehega. Meil polnud tegelikult üldse mingit romantilist suhet ja näost näkku ei kohtunud kunagi. Aga suhtlesime Messengeris päris intensiivselt. Oli selline hea jutuga ja paindliku töögraafikuga loomeinimene. Meil oli kombeks üksteisele filmide ja muusikapalade linke saata. Ta juhtis tol ajal R2 hommikuprogrammi, nii et päris meeldiv oli igal hommikul armsa inimese häält kuulda. Ühel hommikul, kui ta parasjagu tööl oli, saatsin ühe spotify lingi. Ja tema lasi selle eetrisse, kõigile kuulamiseks. Minu meelest ülemõistuse romantiline.
Ma tean, enamik pööritab praegu silmi ja mõtleb, et big whoop! See ei läinud talle midagi maksma ja ta ei pidanud isegi pingutama selle nimel. Ja ikka, tänase päevani käib mul seda lugu kuuldes kõhust tuline jutt läbi.
Mis on teie meelest romantiline? Kas nn klassikalised trikid või on teil ka mõni salajane nupp, mida vaid vähestel on õnnestunud pimedas kobada?
Kommentaarid
Postita kommentaar