Kõndisin mööda teed, pea omi mõtteid täis. Maailm mu ümber hall ja kõle. Taevast sajab üksikuid niisekid lumelärtsakaid ja tuul tuuseldab neid nagu kuri lasteaiakasvataja sõnakuulmatuid lapsi. Inimesed kõnnivad vastu, samuti oma mõtetega. Sikutavad salli näo ette, et ülemeelikud lumehelbed silma ei tikuks. Vaatavad sust läbi ja mööda. Kui üldse vaatavad su poole. Peamiselt vaadatakse ikka enese ette, et kuhu jalg astub. Kaks ehitajat kõnnivad ja räägivad omavahel trennist, vist. Üks ütles teisele, et teeb jõusaalis jalatõsteid. Äkki endine baleriin? Sest mis tõsteid ta seal jalgadega jõusaalis muidu teeks? Naljakas, mõtlen, kui ma ise trenni ei teeks, ei saaks ma üldse aru, et ta ennast kohtlaselt väljendas.
Puiklen lompidest mööda ja üle, kui ühtäkki öeldakse mulle sügava baritoniga "Tere!". Mõningase kõhklusega ütlesin "tere" kenasti vastu. Ma olen viisakas niimoodi. Noormees kõndis ruttaval sammul edasi, aga mina jäin seisma. Pöörasin end ümber ja vaatasin talle järele. Kena noormees oli. Habemega. Tagant polnud ka paha. Ainult, et miks ta mulle "tere" ütles, sellest ma küll aru ei saanud.
Seisin seal tänavanurgal ja mõtlesin, et kes see küll oli? Inimesed möödusid minust ühelt ja teiselt poolt, aga nad isegi ei pahandanud, et ma neil teed takistan. Läksid must mööda, nagu ma oleksin vältimatu teetakistus. Aga mina vaatasin ikka veel teed, kuhu kadus kena teretav noormees. Kas ma peaksin teda tundma? Kust kohast? Mida ta üldse mõtles, kui mind teretas? Mida ta minust tahtis? Kas ma meenutasin talle kedagi? Kuidas ma üldse kedagi meenutan oma rõveda vettinud tööjopega, mille kapuuts on sügaval silmade kohal? Päris ebameeldiv tunne. Noh, kui keegi, kes justkui teab sind, aga sina ei tea kes see on. Ja sa mõtled, et kas see oli eksitus? Või mis toimub? Samas, ikkagi kena oli. Ja ma ju kaeban alatasa, et keegi mulle tere ei ütle, ei kenad ega need teised. Võiksin lihtsalt nautida seda, et keegi vaevus mulle tere ütlema. Aga äkki ei öelnudki mulle? Äkki seal oli mõni veel, aga kuna ma olin nii sügaval oma mõtetes ja nägin ainult kena habemega, pikka tumedapäist meest, siis ei märganud enam midagi enda ümber. Sest, noh, kui ma oleksin temaga varem kohtunud, siis küll ma teda mäletaks, selle peale võib mürki võtta. Oh, aga äkki oli mõni blogilugeja? Sest ma olen aru saanud, et isegi mõned mehed loevad blogisid. Ja lo and behold, isegi minu lugejate hulgas on mehi! Seega, kes teab, äkki?
Vahel, kui mõni võõras on jäänud andunult minu aknasse vaatama, nagu see oleks portaal alternatiivsesse universumisse, siis olen neile lehvitanud, nii kiusu pärast. Mõni ehmatab ja kiirustab edasi. Mõni naeratab ja lehvitab vastu. Aga on ka neid, kes hakkavad selle peale veel rohkem aknasse jõllitama. Ilmselt mõtlevadki, et äkki me tuttavad ja pärast nädal aega püüavad meelde tuletada, et kust nad mind teavad. Aga olgem ausad, nad on selle ära ka teeninud. Mingi sündsustunne võiks ikkagi olla.
Täna sätin ennast samasse tänavanurka, samal ajal. Ootan, et äkki näen teda jälle. Siis küsingi, et mis tal viga on, et ta niiviisi võõraid inimesi teretab tänava peal? Et kas teda kasvatasid hundid ja normaalsete eestlaste kommetest ei tea midagi? Piinlik peaks olema!
Puiklen lompidest mööda ja üle, kui ühtäkki öeldakse mulle sügava baritoniga "Tere!". Mõningase kõhklusega ütlesin "tere" kenasti vastu. Ma olen viisakas niimoodi. Noormees kõndis ruttaval sammul edasi, aga mina jäin seisma. Pöörasin end ümber ja vaatasin talle järele. Kena noormees oli. Habemega. Tagant polnud ka paha. Ainult, et miks ta mulle "tere" ütles, sellest ma küll aru ei saanud.
Seisin seal tänavanurgal ja mõtlesin, et kes see küll oli? Inimesed möödusid minust ühelt ja teiselt poolt, aga nad isegi ei pahandanud, et ma neil teed takistan. Läksid must mööda, nagu ma oleksin vältimatu teetakistus. Aga mina vaatasin ikka veel teed, kuhu kadus kena teretav noormees. Kas ma peaksin teda tundma? Kust kohast? Mida ta üldse mõtles, kui mind teretas? Mida ta minust tahtis? Kas ma meenutasin talle kedagi? Kuidas ma üldse kedagi meenutan oma rõveda vettinud tööjopega, mille kapuuts on sügaval silmade kohal? Päris ebameeldiv tunne. Noh, kui keegi, kes justkui teab sind, aga sina ei tea kes see on. Ja sa mõtled, et kas see oli eksitus? Või mis toimub? Samas, ikkagi kena oli. Ja ma ju kaeban alatasa, et keegi mulle tere ei ütle, ei kenad ega need teised. Võiksin lihtsalt nautida seda, et keegi vaevus mulle tere ütlema. Aga äkki ei öelnudki mulle? Äkki seal oli mõni veel, aga kuna ma olin nii sügaval oma mõtetes ja nägin ainult kena habemega, pikka tumedapäist meest, siis ei märganud enam midagi enda ümber. Sest, noh, kui ma oleksin temaga varem kohtunud, siis küll ma teda mäletaks, selle peale võib mürki võtta. Oh, aga äkki oli mõni blogilugeja? Sest ma olen aru saanud, et isegi mõned mehed loevad blogisid. Ja lo and behold, isegi minu lugejate hulgas on mehi! Seega, kes teab, äkki?
Vahel, kui mõni võõras on jäänud andunult minu aknasse vaatama, nagu see oleks portaal alternatiivsesse universumisse, siis olen neile lehvitanud, nii kiusu pärast. Mõni ehmatab ja kiirustab edasi. Mõni naeratab ja lehvitab vastu. Aga on ka neid, kes hakkavad selle peale veel rohkem aknasse jõllitama. Ilmselt mõtlevadki, et äkki me tuttavad ja pärast nädal aega püüavad meelde tuletada, et kust nad mind teavad. Aga olgem ausad, nad on selle ära ka teeninud. Mingi sündsustunne võiks ikkagi olla.
Täna sätin ennast samasse tänavanurka, samal ajal. Ootan, et äkki näen teda jälle. Siis küsingi, et mis tal viga on, et ta niiviisi võõraid inimesi teretab tänava peal? Et kas teda kasvatasid hundid ja normaalsete eestlaste kommetest ei tea midagi? Piinlik peaks olema!
Kommentaarid
Postita kommentaar