Viimastel nädalatel olen mõelnud enesehinnangust, enesearmastusest ja enesekehtestamisest. Teate ju küll kuidas sellega on. Keegi lausub midagi ja esiteks ei pööra sa sellele tähelepanu. Siis loed midagi ja korraga turgatab sulle see eelnev kommentaar meelde ning sa peatud hetkeks. Mõni päev hiljem ütleb keegi teine midagi kolmandat ja siis sa juba mõtled pikemalt. Nii need mõtted, ütlused ja tähelepanekud elavad sinu sees, sirutavad ennast pikaks ja tõstavad jalad lauale. Nõuavad Saku Rocki ja jäähoki ülekannet. Ja sa mõtled, et kuidas sellest tüütust külalisest ometi lahti saada. Oh, but wait! Miks mitte sellest kirjutada? Sest seda ma ju teengi, vabanen oma emotsionaalsest koormast klaviatuuril klõbistamise kaudu.
Mul on madal enesehinnang. Fakt. Ma ei saa seda muuta. Olen proovinud, aga enamasti läheb asi teise äärmusesse ja ma jätan iseka mölaka mulje. Siis hakkab mul jälle väga piinlik ja ma materdan ennast selle eest maapõrmu. See käib tsüklitega. Siis, ühel hetkel, aastaid tagasi, otsustasin, sarnaselt nagu otsustasin ka seose oma kuuga, et if you can't fight it, embrace it või siis keep your friends close and your enemies closer. Madal enesehinnang on osa minust. Muutes seda, muutuvad ka teised osad minust. Seega, mul on lihtsam leppida ja püüda sellega hakkama saada.
Minu käest on küsitud, et millest tuleneb minu madal enesehinnang? Noh, et kirjade järgi olen ma ju tip-top, milleks siis asjata ennast alandada? Ega midagi keerulist siin pole. Sama vana teema - lapsepõlv. Lisaks soodumus perfektsionismile, mis ainult võimendab probleemset enesehinnangut. Ja ka ülitundlikus. Kolm kehvakese enesehinnangutabureti kõikuvat jalga esindatud. Lapsepõlve muuta ei saa. Sellega saab leppida. Perfektsionism on ka asi mis on visa taganema, kui ta oma külmad kondised sõrmed juba su aju ümber on põiminud. Ja tundlikus, see on kaheteraline mõõk. Niivõrd, kui see muudab su soojaks ja empaatiliseks, annab ta sulle jalaga tagumikku ka. Seda ei saa välja lülitada. See kas on või seda pole.
Niisiis, see on. Samas, ma tean et mul on küllalt kõrge eneseteadvus. Ma võin ennast ise pidevalt süüdistada ja materdada ning halvasti tunda, aga ma ei lase endaga manipuleerida. Ma pole see, kes rõõmsalt keel vestil karjale järgi jookseb, kui see kuristiku suunas kihutab. Veendumused, mis mu elu juhivad on tugevad ja ma ei lase hetkeemotsioonidel neid kõigutada. Niisiis, madal enesehinnang ei takista mul teadvustamast oma väärtust ja olla tugev. Las ta siis olla madal, mitterahuldav. Elamist ta ju ei takista.
Kui ma vaatan ringi oma tutvusringkonnas, siis inimesed, kes tunnistavad madalat enesehinnangut, on ühed soojemad ja meeldivamad inimesed üldse. Nad ei tähtsusta ennast üle ja oskavad muuta teiste olemise heaks. Nad pingutavad rohkem. Nad ei võta häid asju enesestmõistetavana, vaid on iga ilusa hetke eest tänulikud. Nad teevad rohkem komplimente ja kiidavad rohkem. Nad märkavad teisi ja seda, kui teistel on halb. Kas pole need head omadused? Kas me just selliseid asju ei soovi oma sõprades näha?
Seevastu inimesed, kes on endast heal arvamusel, antud diskussiooni puhul pole isegi oluline, kas see on õigustatud või mitte, selle tegime vist juba kolmandas lõigus selgeks, nendega pole kuigi lihtne läbi saada. Nad pole paindlikud. Nad arvavad, et maailm on neile võlgu. Nad võtavad, aga ei anna. Ja kui annavad, siis eesmärgiga hiljem kuhjaga tagasi saada. Sageli on nad ka rahulolematud ja kibestunud, sest see mis nad on saanud, pole nende meelest piisavalt hea ja nad vääriksid enamat.
Antud valikute puhul, valin ma iga kell madala enesehinnangu ja ülitundlikkuse.
Sellised mõtted siit talvisest Tallinnast jaanuari pärastlõunal, kui lund on kaenlaauguni ja purikad ähvardavalt pea kohal irvitavad.
*Pildistas Tatjana Siipan
Mul on madal enesehinnang. Fakt. Ma ei saa seda muuta. Olen proovinud, aga enamasti läheb asi teise äärmusesse ja ma jätan iseka mölaka mulje. Siis hakkab mul jälle väga piinlik ja ma materdan ennast selle eest maapõrmu. See käib tsüklitega. Siis, ühel hetkel, aastaid tagasi, otsustasin, sarnaselt nagu otsustasin ka seose oma kuuga, et if you can't fight it, embrace it või siis keep your friends close and your enemies closer. Madal enesehinnang on osa minust. Muutes seda, muutuvad ka teised osad minust. Seega, mul on lihtsam leppida ja püüda sellega hakkama saada.
Minu käest on küsitud, et millest tuleneb minu madal enesehinnang? Noh, et kirjade järgi olen ma ju tip-top, milleks siis asjata ennast alandada? Ega midagi keerulist siin pole. Sama vana teema - lapsepõlv. Lisaks soodumus perfektsionismile, mis ainult võimendab probleemset enesehinnangut. Ja ka ülitundlikus. Kolm kehvakese enesehinnangutabureti kõikuvat jalga esindatud. Lapsepõlve muuta ei saa. Sellega saab leppida. Perfektsionism on ka asi mis on visa taganema, kui ta oma külmad kondised sõrmed juba su aju ümber on põiminud. Ja tundlikus, see on kaheteraline mõõk. Niivõrd, kui see muudab su soojaks ja empaatiliseks, annab ta sulle jalaga tagumikku ka. Seda ei saa välja lülitada. See kas on või seda pole.
Niisiis, see on. Samas, ma tean et mul on küllalt kõrge eneseteadvus. Ma võin ennast ise pidevalt süüdistada ja materdada ning halvasti tunda, aga ma ei lase endaga manipuleerida. Ma pole see, kes rõõmsalt keel vestil karjale järgi jookseb, kui see kuristiku suunas kihutab. Veendumused, mis mu elu juhivad on tugevad ja ma ei lase hetkeemotsioonidel neid kõigutada. Niisiis, madal enesehinnang ei takista mul teadvustamast oma väärtust ja olla tugev. Las ta siis olla madal, mitterahuldav. Elamist ta ju ei takista.
Kui ma vaatan ringi oma tutvusringkonnas, siis inimesed, kes tunnistavad madalat enesehinnangut, on ühed soojemad ja meeldivamad inimesed üldse. Nad ei tähtsusta ennast üle ja oskavad muuta teiste olemise heaks. Nad pingutavad rohkem. Nad ei võta häid asju enesestmõistetavana, vaid on iga ilusa hetke eest tänulikud. Nad teevad rohkem komplimente ja kiidavad rohkem. Nad märkavad teisi ja seda, kui teistel on halb. Kas pole need head omadused? Kas me just selliseid asju ei soovi oma sõprades näha?
Seevastu inimesed, kes on endast heal arvamusel, antud diskussiooni puhul pole isegi oluline, kas see on õigustatud või mitte, selle tegime vist juba kolmandas lõigus selgeks, nendega pole kuigi lihtne läbi saada. Nad pole paindlikud. Nad arvavad, et maailm on neile võlgu. Nad võtavad, aga ei anna. Ja kui annavad, siis eesmärgiga hiljem kuhjaga tagasi saada. Sageli on nad ka rahulolematud ja kibestunud, sest see mis nad on saanud, pole nende meelest piisavalt hea ja nad vääriksid enamat.
Antud valikute puhul, valin ma iga kell madala enesehinnangu ja ülitundlikkuse.
Sellised mõtted siit talvisest Tallinnast jaanuari pärastlõunal, kui lund on kaenlaauguni ja purikad ähvardavalt pea kohal irvitavad.
 |
| Ei mallanud päikest ära oodata. |
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar