Kiirus on oluline. Kõigil on kiire. Juba lasteaiast alates. Peab jõudma aeda ja putru sööma, õue ja lõunauinakule, kelgutama ja sõbra juurde sünnipäevale, vanaema juurde ja tädiga loomaaeda. Joostakse ringi saba rullis. Nii kiire on. Kõiges. Lasteaiast saab kool ja töö. Ja kiire võetakse isegi suhetesse kaasa. Suhteks on minu meelest neid isegi kohatu nimetada. Pigem tutvused. Pinnapealsed. Vaevutajutavad pinnavirvendused armastuse meres.
Neid ikka tekib aegajalt. Lõppevad sama kiiresti kui algavad. Vahel lõppevad enne kui alatagi jõuavad. Mul tekib hästi kiiresti lämbumistunne. Nädalaga tekib. Vahel juba varem. Selle ajaga ei jõua kedagi tundma õppidagi. Ja mul on juba see, et seisan keset ööd, ihualasti, lahtise akna all, käsi ümber kõri ja ahmin ahnelt jäist õhku kopsudesse, sest ma tunnen et ei saa hingata.
Olles mehega suhelnud napilt kolm päeva, öeldakse mulle, et ära enam teistega suhtle, ole ainult mulle. Tehakse plaane oma kodu müümisest ja minu juurde kolimisest. Organiseeritakse tegevusi minu lastele ja lastega. Ja siis, teate, öeldakse mulle, et see on asjade aeglane kulgemine. Ma ei julge mõeldagi, et milline see kiire veel on! Ma tahaks ikka enne natuke jutustada ja kohvi juua, jalutamas käia ja lihtsalt olla. Kuhu neil nii kiire on, ei tea? Ma tahaks nautida mängu ilu, uurida, käpaga katsuda, piiluda, näksida, maitsta. Nemad, nemad kugistaksid mu kohe, rookimata ja küpsetamata alla. Mõtlemata, et ma ju luid ja soomuseid täis, mis võivad kurku risti kinni jääda. Kas nad seda siis üldse ei karda?
Ning üldse, ma ei huvitagi neid tegelikult. Nad jutustavad endast, küsimata minu kohta sõnagi. Peavad pikki monolooge kirjeldades detailselt reise millel nad on olnud ja mida nad on seal teinud. Asju mida nad on ostnud. Naisi, kes neil on olnud. Ja oma tätoveeringuid. Kuidas neil üks või teine madu mööda käsivart lookleb ja millise nurga all roos käsivarrele söövitatud on. Aga mina, mina ju kardan tindiga mehi. Mitte kirjatindiga, need on mulle sümpaatsed, aga selle teisega. Seda nad üldse ei küsi, kas ma neid kardan. Arvavad, et kui ma teisel pool kõneliini vaikselt kuulan, siis mulle kindlasti meeldib ja olen hardas vaimustuses. Aga mina värisen, jahe higi kuklakarvades pärlendamas ja anun mõtteis, et nad ometi lõpetaksid. Ja kui ma küsin neilt, et mille üle nad uhked on, siis öeldakse, et elus olemise üle. No mis vastus see on? Palju õnne mulle, et ma sündisin? Või kui uurin hirmude kohta. Ütlevad, et nemad ei karda midagi. Kas nad siis ei tea, et see mõjub võltsilt? Kui sa väidad, et sul pole hirme, siis sa kas valetad mulle või elad enesepettuses, ning kumbki variant ei ole ligitõmbav.
Saadavad mulle hommikul kolm korda naerunäoga "Tere hommikust, kaunitar!" ja õhtul seitse korda musisuuga "Kauneid unenägusid, printsess!" Milleks? Ma vaevalt tunnen Sind! Anna mulle ruumi hingata, aega küpseda, anna mulle võimalus Sinust puudust tunda. Ära sõida mulle sajaga sisse! Ära pargi oma tanki minu hoovi!
Veere, tasa-tasa, nii et ma vaevu kuulen, et sa tuled. Lükka kasvõi käekõrval oma Priust, seda elektri oma. Nii et ma aknast vaataksin ja näeksin, oi, näed! ta jõudiski. Parkis selle aia äärde ja ootab mind. Ukse taha prõmmima ei torma. Vaid vaikselt, seisaks oma Priuse kõrval, eemalt vaadates mu poole ja naerataks malbelt, mitte hammastega. Naerataks silmadega, nii et kurrud paistaksid mulle aknasse kätte. Et ma siis saaksin tunda, kuidas soojus minus kasvab, soojus sinu vastu. Ja ma läheks esikusse, viskaks pilgu peeglisse, kohendaksin oma valge-punasemummulist kleiti, näpistaksin põski, et need õhetaksid ja niisutaks huulepalsamiga huuli. Siis ma oleksin valmis välja tulema. Avaksin ukse ja sa seisaksid ikka veel seal, aia ääres, oma elektriauto kõrval. Vaataksid minu poole, pisut altkulmu, käed lohakalt taskutes ja ootaksid, kuni ma sinu poole kõnnin, kevadtuul vallatlemas kleidivoltidega. Ja alles päris viimaste meetrite juures, kui ma olen juba peaaegu sinu juurde jõudnud, võtaksid sa käed taskutest ja sammuksid mu poole, mõne kerge sammuga, võtaksid mult ümbert kinni ja tõmbaksid enda vastu. Suruksid nina mu juustesse ja hingaksid sisse minu lõhna.
Aeg on ainuke asi, mida ma sult palun. Et ma saaksin sind näha ja lasta sul näha mind. Rahulikult, aeglaselt, naudinguga.
Mõistad, ah?
*Pildistas Tatjana Siipan
Neid ikka tekib aegajalt. Lõppevad sama kiiresti kui algavad. Vahel lõppevad enne kui alatagi jõuavad. Mul tekib hästi kiiresti lämbumistunne. Nädalaga tekib. Vahel juba varem. Selle ajaga ei jõua kedagi tundma õppidagi. Ja mul on juba see, et seisan keset ööd, ihualasti, lahtise akna all, käsi ümber kõri ja ahmin ahnelt jäist õhku kopsudesse, sest ma tunnen et ei saa hingata.
Olles mehega suhelnud napilt kolm päeva, öeldakse mulle, et ära enam teistega suhtle, ole ainult mulle. Tehakse plaane oma kodu müümisest ja minu juurde kolimisest. Organiseeritakse tegevusi minu lastele ja lastega. Ja siis, teate, öeldakse mulle, et see on asjade aeglane kulgemine. Ma ei julge mõeldagi, et milline see kiire veel on! Ma tahaks ikka enne natuke jutustada ja kohvi juua, jalutamas käia ja lihtsalt olla. Kuhu neil nii kiire on, ei tea? Ma tahaks nautida mängu ilu, uurida, käpaga katsuda, piiluda, näksida, maitsta. Nemad, nemad kugistaksid mu kohe, rookimata ja küpsetamata alla. Mõtlemata, et ma ju luid ja soomuseid täis, mis võivad kurku risti kinni jääda. Kas nad seda siis üldse ei karda?
Ning üldse, ma ei huvitagi neid tegelikult. Nad jutustavad endast, küsimata minu kohta sõnagi. Peavad pikki monolooge kirjeldades detailselt reise millel nad on olnud ja mida nad on seal teinud. Asju mida nad on ostnud. Naisi, kes neil on olnud. Ja oma tätoveeringuid. Kuidas neil üks või teine madu mööda käsivart lookleb ja millise nurga all roos käsivarrele söövitatud on. Aga mina, mina ju kardan tindiga mehi. Mitte kirjatindiga, need on mulle sümpaatsed, aga selle teisega. Seda nad üldse ei küsi, kas ma neid kardan. Arvavad, et kui ma teisel pool kõneliini vaikselt kuulan, siis mulle kindlasti meeldib ja olen hardas vaimustuses. Aga mina värisen, jahe higi kuklakarvades pärlendamas ja anun mõtteis, et nad ometi lõpetaksid. Ja kui ma küsin neilt, et mille üle nad uhked on, siis öeldakse, et elus olemise üle. No mis vastus see on? Palju õnne mulle, et ma sündisin? Või kui uurin hirmude kohta. Ütlevad, et nemad ei karda midagi. Kas nad siis ei tea, et see mõjub võltsilt? Kui sa väidad, et sul pole hirme, siis sa kas valetad mulle või elad enesepettuses, ning kumbki variant ei ole ligitõmbav.
Saadavad mulle hommikul kolm korda naerunäoga "Tere hommikust, kaunitar!" ja õhtul seitse korda musisuuga "Kauneid unenägusid, printsess!" Milleks? Ma vaevalt tunnen Sind! Anna mulle ruumi hingata, aega küpseda, anna mulle võimalus Sinust puudust tunda. Ära sõida mulle sajaga sisse! Ära pargi oma tanki minu hoovi!
Veere, tasa-tasa, nii et ma vaevu kuulen, et sa tuled. Lükka kasvõi käekõrval oma Priust, seda elektri oma. Nii et ma aknast vaataksin ja näeksin, oi, näed! ta jõudiski. Parkis selle aia äärde ja ootab mind. Ukse taha prõmmima ei torma. Vaid vaikselt, seisaks oma Priuse kõrval, eemalt vaadates mu poole ja naerataks malbelt, mitte hammastega. Naerataks silmadega, nii et kurrud paistaksid mulle aknasse kätte. Et ma siis saaksin tunda, kuidas soojus minus kasvab, soojus sinu vastu. Ja ma läheks esikusse, viskaks pilgu peeglisse, kohendaksin oma valge-punasemummulist kleiti, näpistaksin põski, et need õhetaksid ja niisutaks huulepalsamiga huuli. Siis ma oleksin valmis välja tulema. Avaksin ukse ja sa seisaksid ikka veel seal, aia ääres, oma elektriauto kõrval. Vaataksid minu poole, pisut altkulmu, käed lohakalt taskutes ja ootaksid, kuni ma sinu poole kõnnin, kevadtuul vallatlemas kleidivoltidega. Ja alles päris viimaste meetrite juures, kui ma olen juba peaaegu sinu juurde jõudnud, võtaksid sa käed taskutest ja sammuksid mu poole, mõne kerge sammuga, võtaksid mult ümbert kinni ja tõmbaksid enda vastu. Suruksid nina mu juustesse ja hingaksid sisse minu lõhna.
Aeg on ainuke asi, mida ma sult palun. Et ma saaksin sind näha ja lasta sul näha mind. Rahulikult, aeglaselt, naudinguga.
Mõistad, ah?
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar