"Julie & Julia"

"Julie and Julia. My Year of Cooking Dangerously"
Julie Powell
Kirjastus Varrak 2009
Tõlge Karin Riba
Toimetaja Helve Võsamäe
310 lk
Goodreads punktid: 3,70
Minu punktid: 5

Raamat, mida lugesin, sest armastan filmi, mis selle järgi vändatud. Ja kui ma ütlen armastan, siis ma mõtlen ARMASTAN 💕😍💋! Mul on üldse nõrkus armsate filmide vastu. Selliste feelgood filmide. Et sa vaatad ja see täidab sind soojuse ja heldimusega ja sa mõtled, et appi ma tahan nende elu! Ma saan aru, et see on mingi ahvivaimustus, aga mul pole isegi piinlik. Ma jumaldan mõlemaid, nii Meryl Streepi kui Amy Adamsit. Nad on nii ägedad, et tahaks nendega linna peale möllama minna ja lahingusse või kuhu iganes. Pluss, te teate kuidas ma naudin kokkamist? Igatahes, raske veel ideaalsemat filmi minu jaoks välja mõelda. Ääremärkusena, see oli üks filmidest, mis mind blogimaailmaga tutvuma tiivustas.

Mind te juba teate, ei häiri mind üldse, et ma stoorit juba tean. Kui mulle film meeldis, siis tahan rohkem ja kui selline võimalus peaks tekkima, siis loen ka raamatu peale. Seoses sellega meenub mulle üks teine raamat ja sellele põhinev film, milles ja juhtumisi Meryl Streep peaosas, mis tekitas ootamatu reaktsiooni. Nimelt film "Madisoni maakonna sillad" meeldis mulle väga. Üks lemmikutest. Kah lugematuid kordi nähtud. Ja raamat - öakk! Isegi mitte et ta oleks halvasti kirjutatud, vaid see, kuidas autor oli raamatule oma elust inspiratsiooni ammutanud. Praegu ei tulegi meelde, mis see jõnks oli, mis mind niiviisi eemale tõukas, aga noh, pärast seda ei suuda ma enam ka filmi vaadata.

Seega, alati on väike oht, et liigne info rikub emotsiooni ära. Seetõttu hingasin ma kergendatult, kui "Julie ja Julia" kohe algusest mind enda sisse haaras. Heitis raske villase teki üle minu, nii et kogu ümbritsev maailm kadus. Seda juhtub aina harvem ja harvem, et miski mind üldse niiviisi lummab. Ma ei tea kas see on minu isiklik, stressist tulenev kiiks, aga ei jaksa keskenduda. Mitte millelegi. Ja siis, tuleb see raamat Raamatuvahetusest mulle koju ja ma mõtlen, et sirvin, viskan pilgu peale. Ja ta haarab mind. Tõstab maast üles ning keerutab õhus nagu ma oleksin sulepadjast plehku pannud udusulg ja tema talvine tuuleiil. Isegi natuke hirmus hakkas. Noh, et keegi seda suudab. Pealegi veel üks raamat.

Hoiatussõnad ka. Pärast raamatu lugemist olete kindlasti mõniteist grammi raskem, et mitte öelda kilo. Sest kirjeldusi toidust, noh, neid jagub. Ohtralt. Ja üldse, isegi mitte kulinaarsete kalduvustega kirjatükke õgides, on mul rumal harjumus näksida. Õunu, porgandeid, kaalikat ja lillkapsast. Või siis näkileiba juustuga. Mõnusat läbikasvanud suitsutatud talusinki. Krakovi poolsuitsuvorsti. Pasteedivõileibu. Täidetud munasid punase kalamarja mütsiga. Singirulle küüslauguse juustu-majoneesi täidisega. Sibulakrõpse. Küüslaugu leivakesi. Popcorni. Mandleid šokolaadis. Rosinaid jogurtis. Marianne küpsiseid. Halvaad. Sefiiri šokolaadis. Kalevi martsipanimassi. Leivasuppi vahukoorega. Kirjut koera. Kass Arturit. Vürtsikiluvõileiba muna ja rohelise sibulaga. Murakamaitselist koorejäätist. Okei, nüüd mul hakkas endal ka natuke halb. Rennie võtaks selle kõige peale.

Raamat on väga inspireeriv. Mõtlesin, et miks mitte isegi ette võtta sarnane kulinaarne avastusretk. Kuna ma juba möödunud aastal vaikselt vihjasin, et sooviks proovida taimetoitlust, siis miks mitte osta mõni korralik vegan retseptiraamat ja võtta ette kõik retseptid ja need läbi teha? Oleks ju fun?

Veel meeldis see, et ma sain oma sõnavara laiendada. Näiteks katatoonik. Hah! Kas pole vägev sõna?

Naerda sain. Südamest. Valju häälega naersin lause: "See hõõrub ihupiimaga oma nahka, muidu saab ta jälle voolikut!" peale nii valjusti, et pidin raamatu käest ära panema ja natuke toas edasi-tagasi käima ning rahunema (asi võis olla ka nendes kolmes viinakokteilis, mis ma raamatu kõrvale ära jõin (jah, ma olen nüüd jälle jooma hakanud)). Seoses sellega pean mainima, et kuigi jutt keerleb peaasjalikult toidu ümber, siis on seal kõvasti ka seksijuttu. Ja mis on üllatav, see sobib sinna. Ta pole vulgaarne. Või… noh, natuke riivatu oli küll. Seega, kui mõte kellegi seelikuserva all vilkuvatest pahkluudest, teil mõtte vasakule viib, siis see pole ilmselt teie jaoks. Minusugustele vanadele pervodele käib küll.

Teen natuke reklaami. Väga hea viin on. 

Pea üldse ei valutanud ja ta on mega pehme maitsega. 

Igatahes miljon punkti sajast. Ülemõistuse mõnus lugemine.