Okei, okei, naljata, ma püüan rohkem sellest mitte kirjutada, aga kuna minule vist löödi natuke külge ja ma tahan selle asjaoluga kekutada, aga pärast telefoninumbrit ikkagi ei küsitud, siis ma saan pöörata asja ahistamiseks, siis olge kenad ja kannatage ära. (Okei, ma nüüd vist saan aru, miks mind FB grupist "Virginia Woolf sind ei karda" välja visati.)
Te ju teate, et ma käin regulaarselt ehituspoodides, sest töö on mul selline, kinnisvara arendamine, kui te just teadma peate. Ma luban, see kõlab paremini, kui see reaalsuses välja näeb. Igatahes, ma käin koos igasuguste plaatijate, katusepanijate, asfalteerijate, puuseppade, lukkseppade ja muidumeestega ühiselt ning sõbralikult ehituskaupade poodides. Harvad pole juhud, kui ma olen lisaks kassapidajatele seal ainuke seelikukandja. Seelikut kandes, ma muide, ei soovita ehituspoodides käia. See ei pruugi hästi lõppeda. Peab ikkagi arvestama meie õrnade eesti meeste natuuriga.
Käisin siis mina jälle Espakis, kust mult kord küsiti, et mida ma kruvidega teen, nagu, mida nendega ikka teha? Seekord oli mul vaja libedatõrjet ja seinavärvi. Kõnnin uhkelt sinna, kust icemelti saab ja ei näe seda. Liigun edasi, et leida mõni töötaja, kellel nööbist kinni haarata ja peene nimetusega soola nõuda. Näen töötajat, keda blokeerib ostja. Ostjaks on selline 40+ viisakas ja hästilõhnav (mis tuletab mulle meelde, et üks hommik ma nägin ühte teist 30+ viisakat ja hästilõhnavat meest hästi kaugelt. Puhastas seal oma autot lumest ja lõhnas nii, et ma seda viiekümne meetri kaugusele tundsin. Tea kas oli tuul sealt poolt, või mis seal täpselt toimus 😏) meesterahvas. Seisab minu töötaja ees ja kummaski käes lumepuhur, mõlemad puhuvad. Ta vist katsetas, et kumb paremini puhub, kuigi ma ei saanud sellest eesmärgist hästi aru, kuna puhumisobjekti ei tuvastanud ma kusagil. Niisiis vaatasin üle puhurite oma töötajat ja heitsin korraks pilgu puhurimehe poole. See siis hakkas ühe puhuriga minu pihta puhuma. See oligi kõik. Ta ei öelnud midagi. Ainult puhus minu suunas. Muigas ka kahemõtteliselt. Ja nüüd ma ütlen, et milline alatu mölakas, kuidas ta ometi julges!
Sellega loomulikult asi ei lõppenud. Nimelt tuli siis see töötaja oma leti tagant välja ja asus mind assisteerima. Jalutasime käsikäes (väike ilukirjanduslik liialdus) läbi kaupluse ja tema näitas mulle erinevaid kruusakive ja keemiat, mis ka libeduse vastu võitlevad. Leidsime lõpuks selle, mida ma otsisin ja siis ta vähemalt neli korda soovis mulle kaunist tööpäeva jätku. No ennekuulmatu, kuidas ikka ahistatakse, eks ole!
Edasi suundusin ma värvijahile. Väike meeldiv surin eelmistest ahistamistest sees, läksin ühe töötaja juurde, näitasin pilti värvist ja tema hakkas mulle värvi segama. Vaatas mind pikalt, noh, ikka ahistavalt. Siis ma sõbralikult mainisin, et nad seal nii kiired, ja et tavaliselt kui ma Bauhofis käin, siis pean kaks tundi töötajate järgi ootama. Noormees selgitas, et Bauhofis on liiga vähe töötajaid ja pikad ooteajad on ilmselt sellest tingitud. Ja siis, teate, tegi ta ehituskaupluse huumorit, ütles, et ega meil siin ju mingi Bauhof pole, he-he! Tema naeris, mina naersin. Siis tal hakkas nii piinlik, et läks oma arvuti taha ja hakkas telefoni näppima, kuni pesumasinas mu värvitünni keerutati. Lõpuks, kui värv valmis sai, naeratas mulle hammastega ja ütles, et ehk ma jõuan nüüd isegi lõunal ära käia. Noh, endiselt vihje sellele, et Espakis ikka kiiremini need asjad liiguvad, kui Bauhofis.
Igatahes, napi pooletunni jooksul ahistati mind lausa kolm korda. Päris hea oli, ausalt. Või nii mulle vähemalt tundus. Jõudsin tagasi kontorisse ja loen ühe naise heietusi, kuidas teda töö juures diskrimineeriti, sellega, et meessoost kolleeg küsis talt, et kas ta heegeldab. Ja üks teine kommenteeris seda nii, et kuna seda lõõpimiseks peetakse, siis seetõttu meil ongi palgalõhe. Alles siis ma sain aru, et tegelikult oli see ikkagi halb, et ahistati, mis siis et see esialgu päris mõnus tundus.
Te ju teate, et ma käin regulaarselt ehituspoodides, sest töö on mul selline, kinnisvara arendamine, kui te just teadma peate. Ma luban, see kõlab paremini, kui see reaalsuses välja näeb. Igatahes, ma käin koos igasuguste plaatijate, katusepanijate, asfalteerijate, puuseppade, lukkseppade ja muidumeestega ühiselt ning sõbralikult ehituskaupade poodides. Harvad pole juhud, kui ma olen lisaks kassapidajatele seal ainuke seelikukandja. Seelikut kandes, ma muide, ei soovita ehituspoodides käia. See ei pruugi hästi lõppeda. Peab ikkagi arvestama meie õrnade eesti meeste natuuriga.
Käisin siis mina jälle Espakis, kust mult kord küsiti, et mida ma kruvidega teen, nagu, mida nendega ikka teha? Seekord oli mul vaja libedatõrjet ja seinavärvi. Kõnnin uhkelt sinna, kust icemelti saab ja ei näe seda. Liigun edasi, et leida mõni töötaja, kellel nööbist kinni haarata ja peene nimetusega soola nõuda. Näen töötajat, keda blokeerib ostja. Ostjaks on selline 40+ viisakas ja hästilõhnav (mis tuletab mulle meelde, et üks hommik ma nägin ühte teist 30+ viisakat ja hästilõhnavat meest hästi kaugelt. Puhastas seal oma autot lumest ja lõhnas nii, et ma seda viiekümne meetri kaugusele tundsin. Tea kas oli tuul sealt poolt, või mis seal täpselt toimus 😏) meesterahvas. Seisab minu töötaja ees ja kummaski käes lumepuhur, mõlemad puhuvad. Ta vist katsetas, et kumb paremini puhub, kuigi ma ei saanud sellest eesmärgist hästi aru, kuna puhumisobjekti ei tuvastanud ma kusagil. Niisiis vaatasin üle puhurite oma töötajat ja heitsin korraks pilgu puhurimehe poole. See siis hakkas ühe puhuriga minu pihta puhuma. See oligi kõik. Ta ei öelnud midagi. Ainult puhus minu suunas. Muigas ka kahemõtteliselt. Ja nüüd ma ütlen, et milline alatu mölakas, kuidas ta ometi julges!
Sellega loomulikult asi ei lõppenud. Nimelt tuli siis see töötaja oma leti tagant välja ja asus mind assisteerima. Jalutasime käsikäes (väike ilukirjanduslik liialdus) läbi kaupluse ja tema näitas mulle erinevaid kruusakive ja keemiat, mis ka libeduse vastu võitlevad. Leidsime lõpuks selle, mida ma otsisin ja siis ta vähemalt neli korda soovis mulle kaunist tööpäeva jätku. No ennekuulmatu, kuidas ikka ahistatakse, eks ole!
Edasi suundusin ma värvijahile. Väike meeldiv surin eelmistest ahistamistest sees, läksin ühe töötaja juurde, näitasin pilti värvist ja tema hakkas mulle värvi segama. Vaatas mind pikalt, noh, ikka ahistavalt. Siis ma sõbralikult mainisin, et nad seal nii kiired, ja et tavaliselt kui ma Bauhofis käin, siis pean kaks tundi töötajate järgi ootama. Noormees selgitas, et Bauhofis on liiga vähe töötajaid ja pikad ooteajad on ilmselt sellest tingitud. Ja siis, teate, tegi ta ehituskaupluse huumorit, ütles, et ega meil siin ju mingi Bauhof pole, he-he! Tema naeris, mina naersin. Siis tal hakkas nii piinlik, et läks oma arvuti taha ja hakkas telefoni näppima, kuni pesumasinas mu värvitünni keerutati. Lõpuks, kui värv valmis sai, naeratas mulle hammastega ja ütles, et ehk ma jõuan nüüd isegi lõunal ära käia. Noh, endiselt vihje sellele, et Espakis ikka kiiremini need asjad liiguvad, kui Bauhofis.
Igatahes, napi pooletunni jooksul ahistati mind lausa kolm korda. Päris hea oli, ausalt. Või nii mulle vähemalt tundus. Jõudsin tagasi kontorisse ja loen ühe naise heietusi, kuidas teda töö juures diskrimineeriti, sellega, et meessoost kolleeg küsis talt, et kas ta heegeldab. Ja üks teine kommenteeris seda nii, et kuna seda lõõpimiseks peetakse, siis seetõttu meil ongi palgalõhe. Alles siis ma sain aru, et tegelikult oli see ikkagi halb, et ahistati, mis siis et see esialgu päris mõnus tundus.
Kommentaarid
Postita kommentaar