HOIATUS! Järjekordne halapostitus teemal, miks ma olen maailma parim halvim ema. Kahjuks ei hakka ma pihtima teemal, kuidas ma üht või teist oma Koljatitest sakutanud, näpistanud, laksutanud vms teinud olen. Lihtsalt undan natuke.
Minu jaoks on Facebook ja Instagramm ühed jubedad mölakad. Teed lahti ja näed, kuidas sa emana sajaga sakid. Kõik möllavad oma võsukestega. Käivad uisutamas, suusatamas, kinos, kohvikus, robotitega ragistamas, batuutidel keksimas ja maeiteamissadaimetveel. Ja mina? Mina ei tee nendega mitte midagi Instagrammiväärilist. Või noh, kolm korda aastas ikka teen, aga seda on ju jõhkralt vähe. Ja loomulikult ma põen selle pärast. Halan. Süüdistan. Ja sellega tavaliselt asi piirdub. Sest pärast enesehaletsust pole mul enam mingit energiat, et midagi reaalselt olukorra muutmiseks ette võtta. Ja nii ta jääb kuni ma järgmine kord jälle Insta lahti löön ja kõik need rõõmsad lapsevanemad oma võsukestega teevad midagi sigalahedat.
No tegelikult pole päriselt nii, et ma nendega kunagi mitte midagi ei teeks. Ma olen nendega päris palju koos. Me kokkame koos. Või mina kokkan ja keegi peseb nõusid. Õpin Kärbsega. Poes käime koos. Koristame koos ja vahel me isegi mängime koos. Näiteks sellist mängu, et kes kõige kiiremini oma voodipesu ära vahetab, kapi korda teeb või hambad ära peseb. Aga mulle tundub, et sellest ei piisa. Peaks tegema rohkem. Käima näitustel, muuseumis, jalutamas, kelgutamas või mida kõik need teised superlapsevanemad oma lastega teevadki?
Kunagi oli meil tore traditsioon. Korra päevas istusime ühise söögilaua taha ja suhtlesime. Aga see vajus ära. Nüüd me istume küll kõik koos ja igaüks nosib oma ninaalust, aga me ei suhtle. Vahime klaasistunud pilguga seda kuidas Ted Mosby oma laste emaga kohtus või kuidas kolm põlvkonda Gilmore tüdrukuid püüavad omavahel hakkama saada. Ja siis vahel, kui me istume ja "suhtleme" siis näeb see välja nagu segu How I Met Your Motherist ja Gilmore Girlsidest - vaimukuste plõksimine üksteise pihta. Nõup, te arvasite valesti, not fun.
Igatahes, otsustasin, et peame selle traditsiooni tagasi tooma. Alguses plõksivad, aga küll see lõppeb. Tean, varem oli ka nii. Lisaks, peab kasvõi hambad ristis sunniviisiliselt kord kuus tegema midagi koos lastega. Midagi Instagrammiväärilist. Et siis teised ikka kadestaksid. Selle aasta väljakutse. Iga kuu teha midagi, mida pole varem teinud. Ja et põnevam oleks, siis see võiks olla tasuta üritus, või vähemalt mingi sümboolse hinna eest. Noh, ma ei tea, kütusekulu või nii. Suvel on muidugi lihtsam. Aga see ei peagi lihtne olema. See peab meid perena siduma. Ja piltide peal kadestamisväärselt ossom välja nägema.
Minu jaoks on Facebook ja Instagramm ühed jubedad mölakad. Teed lahti ja näed, kuidas sa emana sajaga sakid. Kõik möllavad oma võsukestega. Käivad uisutamas, suusatamas, kinos, kohvikus, robotitega ragistamas, batuutidel keksimas ja maeiteamissadaimetveel. Ja mina? Mina ei tee nendega mitte midagi Instagrammiväärilist. Või noh, kolm korda aastas ikka teen, aga seda on ju jõhkralt vähe. Ja loomulikult ma põen selle pärast. Halan. Süüdistan. Ja sellega tavaliselt asi piirdub. Sest pärast enesehaletsust pole mul enam mingit energiat, et midagi reaalselt olukorra muutmiseks ette võtta. Ja nii ta jääb kuni ma järgmine kord jälle Insta lahti löön ja kõik need rõõmsad lapsevanemad oma võsukestega teevad midagi sigalahedat.
 |
Saate aru kuidas mul joppas!
Leidsin külmikust piparkoogitainast ja Kärbes oli nõus Insta jaoks poseerima!
|
No tegelikult pole päriselt nii, et ma nendega kunagi mitte midagi ei teeks. Ma olen nendega päris palju koos. Me kokkame koos. Või mina kokkan ja keegi peseb nõusid. Õpin Kärbsega. Poes käime koos. Koristame koos ja vahel me isegi mängime koos. Näiteks sellist mängu, et kes kõige kiiremini oma voodipesu ära vahetab, kapi korda teeb või hambad ära peseb. Aga mulle tundub, et sellest ei piisa. Peaks tegema rohkem. Käima näitustel, muuseumis, jalutamas, kelgutamas või mida kõik need teised superlapsevanemad oma lastega teevadki?
Kunagi oli meil tore traditsioon. Korra päevas istusime ühise söögilaua taha ja suhtlesime. Aga see vajus ära. Nüüd me istume küll kõik koos ja igaüks nosib oma ninaalust, aga me ei suhtle. Vahime klaasistunud pilguga seda kuidas Ted Mosby oma laste emaga kohtus või kuidas kolm põlvkonda Gilmore tüdrukuid püüavad omavahel hakkama saada. Ja siis vahel, kui me istume ja "suhtleme" siis näeb see välja nagu segu How I Met Your Motherist ja Gilmore Girlsidest - vaimukuste plõksimine üksteise pihta. Nõup, te arvasite valesti, not fun.
Igatahes, otsustasin, et peame selle traditsiooni tagasi tooma. Alguses plõksivad, aga küll see lõppeb. Tean, varem oli ka nii. Lisaks, peab kasvõi hambad ristis sunniviisiliselt kord kuus tegema midagi koos lastega. Midagi Instagrammiväärilist. Et siis teised ikka kadestaksid. Selle aasta väljakutse. Iga kuu teha midagi, mida pole varem teinud. Ja et põnevam oleks, siis see võiks olla tasuta üritus, või vähemalt mingi sümboolse hinna eest. Noh, ma ei tea, kütusekulu või nii. Suvel on muidugi lihtsam. Aga see ei peagi lihtne olema. See peab meid perena siduma. Ja piltide peal kadestamisväärselt ossom välja nägema.
Kommentaarid
Postita kommentaar