Käisin eile juuksuris. Juuksurisalong asub Kadriorus. Kadriorg oma vanade majadega on väga nunnu rajoon. Kui mööduvaid sõidukeid poleks, võiks vabalt mulje jääda, et oled sattunud mõnda eelmisesse sajandisse. Ja kui ma siis Torupilli Selveri juurest mööda kitsaid tänavaid ilutohtri poole sumpasin, mõtlesin, et kas poleks mitte tore hoopis majas elada?
Kui lühikesed vanaema juures veedetud kuud, Rootsis redutamine ja kaks aastat üürikas elatud aeg välja arvata, siis pole ma majas elanud. Olen ikka korterit eelistand. Mulle tundub, et majas on palju rohkem tööd kui korteris. Loomulikult on majas ka palju rohkem privaatsust, aga praegu mind naabrite olemasolu ei häiri, vastupidi, see lohutab.
Muidugi võiks mõelda, et ah, ta plärab siin niisama. Karm tõde on see, et raha maja ostmiseks ja ülalpidamiseks mul nagunii pole. Jah, nii on. Samas, kui raha ka oleks siis ma koliks homne päev Kesklinna, see on mul juba aastaid olnud üks jabur fantaasia. Maja metsa sees või isegi veerel, ei meelita mind millegagi. Ainus majalaadne toode, kuhu ma võiksin veel kolida, oleks ridaelamu, aga üle selle - tõsiselt, lihtsalt ei tõmba.
Seda, kuidas majas elamine välja näeb, olen ma ämma kogemusest päris palju näinud. Ka mitmed mu sõbrannad elavad oma majades ja see lühikesed kaks aastat, kui ma kahekorruselise maja esimest korrust okupeerisin, õpetas mulle ka nii mõndagi.
Esiteks, minu suurim mure igas alalises kui ka ajutises peatumispaigas on - soojus. Ma olen isegi tööintervjuul maininud, et minu jaoks on töökoha valikul oluline töökoha temperatuur. Ja majad, nii palju kui mina olen kokku puutunud, on pigem külmad. Ja selleks et need oleksid minu mõistes soojad (loe: saaksin iga ilmaga kodus lühikestes pükstes ja paljajalu ringi patseerida), tuleb neid ikka kõvasti kütta. Näiteks see maja, kus ma üürnikuna olin, seal oli kokku 109 ruutmeetri peale 4 ahju. Ja ma kütsin neid 6 tundi päevas, sest maja oli vana ja soojustamata, kõrgete lagedega ning meie elupind asus esimesel korrusel, mis tähendas, et põrand oli külm ja kõik minu köetud õhk läks üles naabrite juurde ja mul oli ikka külm. Ühesõnaga, juba sellest asjaolust piisab, et poolt ja vastu nimekirja majad kümme miinust saavad.
Teiseks - aed. Idee poolest muruniitmine mulle meeldib, hea rutiinne tegevus ja kui ka see ülejõu käiks, siis saab ka muruniitmisroboti muretseda. Eeldusel, et maapind on võrdlemisi tasane. Aga mingeid istikuid või põõsaid ma küll ei taha. Mõte lehtede riisumisest täidab mind õudusjudinatega.
Oo ja siis on meil ju talv! Eilegi, kui ma seal kitsastel tänavatel ukerdasin, oli ühe maja ette tõmmatud lint. Katuselt piilusid meisterkoka väärilised nugateravad purikad ja kuna neid poldud eemaldatud, siis oli lindiga terve majaesine, umbes 50 meetrit, piiratud. Teisel pool oli hang ja siis juba sõidutee. Palun, kallis majaomanik, kuidas ma peaksin sealt üle saama? Lennates? Riskides autolt lööki saada? Mina otsustasin purika väljakutse vastu võtta. Aga jah, majaomanikuna on ka see teema oluline, kuidas sa lükkad lund, puistad soola ja kruusa ning eemaldad purikaid.
Neljandaks - kanalisatsioon. Oi, need torud on mul kinni külmunud, nii et vähe pole. Väga ebalahe. Loomulikult võib ka korteris torustikuga tõrkeid esineda, aga enamasti saab need probleemid mõne tunniga lahendatud. Majas kipub see asi päevi venima. Ja vesi, mu sõbrad, on soojuse kõrval minu teine parim sõber.
Loomulikult on majas elamise juures ka plusse. Kõige olulisem on isiklik ruum. Võid vabalt kõvasti ja valesti laulda ning mitte keegi ei kobise. Isegi piinlikust ei pea tundma, sest keegi nagunii ei kuule.
Teiseks ruum. Palju rohkem ruumi. Vähemalt minu ettekujutlustes peab maja olema piisavalt suur, et ruumipuuduse all keegi kurtma ei peaks. Igale juntsule oma tuba. Riiete jaoks eraldi tuba. Raamatute jaoks eraldi tuba. Pesu pesemise ning triikimise jaoks eraldi tuba. Suur köök, kahe ahjuga ja topletlaia külmikuga. Jõusaalituba. Need siis minimaalselt.
Kolmandaks saun. Kui juba maja, siis ikka saunaga. Ja kui juba saun, siis ka mullivann või bassein.
Veranda, kus nautida sumedaid suveõhtuid, lobiseda sõpradega südaööni välja, juues head veini ja näksides juustu.
Niisiis, kuna ma sellist luksust endale maja näol nagunii selles elus lubada ei saa, siis olen ma pigem korteriinimene.
Kui lühikesed vanaema juures veedetud kuud, Rootsis redutamine ja kaks aastat üürikas elatud aeg välja arvata, siis pole ma majas elanud. Olen ikka korterit eelistand. Mulle tundub, et majas on palju rohkem tööd kui korteris. Loomulikult on majas ka palju rohkem privaatsust, aga praegu mind naabrite olemasolu ei häiri, vastupidi, see lohutab.
 |
Mustamäe idüll.
Minu Volli tuli just pesust, sellepärast ta ainukesena ilma lumemütsita esineb.
|
Muidugi võiks mõelda, et ah, ta plärab siin niisama. Karm tõde on see, et raha maja ostmiseks ja ülalpidamiseks mul nagunii pole. Jah, nii on. Samas, kui raha ka oleks siis ma koliks homne päev Kesklinna, see on mul juba aastaid olnud üks jabur fantaasia. Maja metsa sees või isegi veerel, ei meelita mind millegagi. Ainus majalaadne toode, kuhu ma võiksin veel kolida, oleks ridaelamu, aga üle selle - tõsiselt, lihtsalt ei tõmba.
Seda, kuidas majas elamine välja näeb, olen ma ämma kogemusest päris palju näinud. Ka mitmed mu sõbrannad elavad oma majades ja see lühikesed kaks aastat, kui ma kahekorruselise maja esimest korrust okupeerisin, õpetas mulle ka nii mõndagi.
Esiteks, minu suurim mure igas alalises kui ka ajutises peatumispaigas on - soojus. Ma olen isegi tööintervjuul maininud, et minu jaoks on töökoha valikul oluline töökoha temperatuur. Ja majad, nii palju kui mina olen kokku puutunud, on pigem külmad. Ja selleks et need oleksid minu mõistes soojad (loe: saaksin iga ilmaga kodus lühikestes pükstes ja paljajalu ringi patseerida), tuleb neid ikka kõvasti kütta. Näiteks see maja, kus ma üürnikuna olin, seal oli kokku 109 ruutmeetri peale 4 ahju. Ja ma kütsin neid 6 tundi päevas, sest maja oli vana ja soojustamata, kõrgete lagedega ning meie elupind asus esimesel korrusel, mis tähendas, et põrand oli külm ja kõik minu köetud õhk läks üles naabrite juurde ja mul oli ikka külm. Ühesõnaga, juba sellest asjaolust piisab, et poolt ja vastu nimekirja majad kümme miinust saavad.
Teiseks - aed. Idee poolest muruniitmine mulle meeldib, hea rutiinne tegevus ja kui ka see ülejõu käiks, siis saab ka muruniitmisroboti muretseda. Eeldusel, et maapind on võrdlemisi tasane. Aga mingeid istikuid või põõsaid ma küll ei taha. Mõte lehtede riisumisest täidab mind õudusjudinatega.
Oo ja siis on meil ju talv! Eilegi, kui ma seal kitsastel tänavatel ukerdasin, oli ühe maja ette tõmmatud lint. Katuselt piilusid meisterkoka väärilised nugateravad purikad ja kuna neid poldud eemaldatud, siis oli lindiga terve majaesine, umbes 50 meetrit, piiratud. Teisel pool oli hang ja siis juba sõidutee. Palun, kallis majaomanik, kuidas ma peaksin sealt üle saama? Lennates? Riskides autolt lööki saada? Mina otsustasin purika väljakutse vastu võtta. Aga jah, majaomanikuna on ka see teema oluline, kuidas sa lükkad lund, puistad soola ja kruusa ning eemaldad purikaid.
Neljandaks - kanalisatsioon. Oi, need torud on mul kinni külmunud, nii et vähe pole. Väga ebalahe. Loomulikult võib ka korteris torustikuga tõrkeid esineda, aga enamasti saab need probleemid mõne tunniga lahendatud. Majas kipub see asi päevi venima. Ja vesi, mu sõbrad, on soojuse kõrval minu teine parim sõber.
Loomulikult on majas elamise juures ka plusse. Kõige olulisem on isiklik ruum. Võid vabalt kõvasti ja valesti laulda ning mitte keegi ei kobise. Isegi piinlikust ei pea tundma, sest keegi nagunii ei kuule.
Teiseks ruum. Palju rohkem ruumi. Vähemalt minu ettekujutlustes peab maja olema piisavalt suur, et ruumipuuduse all keegi kurtma ei peaks. Igale juntsule oma tuba. Riiete jaoks eraldi tuba. Raamatute jaoks eraldi tuba. Pesu pesemise ning triikimise jaoks eraldi tuba. Suur köök, kahe ahjuga ja topletlaia külmikuga. Jõusaalituba. Need siis minimaalselt.
Kolmandaks saun. Kui juba maja, siis ikka saunaga. Ja kui juba saun, siis ka mullivann või bassein.
Veranda, kus nautida sumedaid suveõhtuid, lobiseda sõpradega südaööni välja, juues head veini ja näksides juustu.
Niisiis, kuna ma sellist luksust endale maja näol nagunii selles elus lubada ei saa, siis olen ma pigem korteriinimene.
Kommentaarid
Postita kommentaar