Sünnipäev on tore päev!

Ma ei tähista sünnipäeva. Minu jaoks on see kõigest üks kuupäev kalendris, pärast mida ma olen aasta vanem. See pole tähtpäev.

Viimati tähistasin oma sünnipäeva, kui olin kuueaastane. Mul pole mingisuguseid mälestusi sellest konkreetsest sünnipäevast. Aasta hiljem, päev enne mu sünnipäeva, suri mu isapoolne vanaema. Sellest järgnevatel aastatel küsis isa alati paar päeva enne mu sünnipäeva, et kas ma ikka mäletan, mis päev kohe saabumas on? Ja nii me olimegi sujuvalt vahetanud minu sünnipäeva vanaema surmamälestuspäevaks. Viimane sünnipäevakink, mis mulle tehti, ma arvan et ma võisin olla üksteist, oli rula. Kõik. Sellega lõppes minu sünnipäevade tähistamise aeg.

Hiljem, kui ma olin vanem, siis ei olnud ka enam mõtet sünnipäeva tähistada, sest selgus, et minu sünnikuupäev pole just tavaline kuupäev, vaid kogu läänemaailm tähistab sel päeval ühte teist püha. Ja nii see jäigi.

See pole kurb lugu. Ma ei oska sünnipäevadest puudust tunda. Jah, loomulikult on tore, kui sulle kingitusi tehakse ja sõpradega saab koos aega veeta, aga pealesunnitud tähistamised on alati veidi, ma ei tea, mõruda maitsega. Selles pole siirust ja see valmistab enamasti pettumust. Üldiselt näib mulle, et enamik inimesi nõustub minuga. Jah, loomulikult on lapsepõlves sünnipäev oluline. Aga hiljem enam mitte. Suurem osa mu tuttavaid ei tähista oma sünnipäeva kuidagi eriliselt, kui üldse. Heal juhul töö juures mingi kringel ja kohvi on, aga sellega asi piirdubki.

Seda enam olin ma üllatunud ühe värske tuttava reaktsiooni üle. Nimelt ootasin ma talt vastust sõnumile enam kui 48 tundi ja kui ta lõpuks vastata suvatses, siis seisis seal: "Mul oli täna sünnipäev." Eem, no ok. Esiteks on muidugi mõte, et noh, palju õnne siis. Aga kohe selle järgi tuli tunne, et see lause oli öeldud tooniga tõmba uttu! mul siin sõpradega väga vinge olek ja sa tülitad mind mingite sõnumitega! Ja ma ei vastanud mitte midagi. Nädalapäevad hiljem kirjutas ta mulle uuesti ja teatas, et see sõnum oli temapoolne test, kuidas ma reageerin. Oh great! Ma olen mingi tõuloom, kellele teste korraldatakse! Mõnus! Noormees jätkas, et ta oli hiljuti korraldanud eksperimendi ja kustutanud FB ajajoonelt oma sünnikuupäeva, nägemaks kui paljud üldse talle ilma vastava meeldetuletuseta õnne soovivad. Ja nagu arvata oligi, siis eelmise aasta sadade õnnesoovide asemel sai ta ehk kaks-kolm, millest üks oli emapoolne õnnesoov. Ja tema fraasile "mul oli täna sünnipäev" reageerimine pidi näitama minu tegelike tunnete sügavust tema vastu. Siiralt, mul oli päris hea meel, et ma selle sõnumi lugemise ajal pikutasin, sest mul tekkis väike iiveldus sellest jutust. Konteksti huvides lisan, et tegemist on 46 aastase inimesega, mitte 13 aastasega.

Ausalt, ma ei osanud ette näha, et keegi nii südamesse võtab seda, kui talle sünnipäevaks õnne ei soovita. Sest, mis on sünnipäev? Miks seda peaks tähistama? Ja kas poleks õigem hoopis oma emale selle päeva puhul õnne soovida, et ta 18tunnise sünnituse üle elas ja sind järgmised aastakümned toredaks inimeseks kasvatas? Oma emale ikka helistan, kui meelde tuleb, ja soovin lapse sünni puhul õnne. Ema on alati siiralt rõõmus sellise soovi üle. Pärast poiste sündi tunnen, et neli korda aastas tahaks suurt sefiiritorti küünaldega, mis tähistavad minu venitusarmide arvu. Sest ma olin ikka tõeline kangelanna nendel päevadel. Aga kutid ise, mida nad nii erilist tegid, et siia ilma sündida? Mida neil tähistada on? Hea küll, ütleme, et kui sa oled juba kaheksakümmend ja elus midagi saavutanud, siis võiks, tähistada elatud elu, kordaminekuid, lapsi ja lapselapsi. Aga sünnipäeva?