Mäletate veel seda minu kolleegi töö juurest, kes mulle elutõdesid õpetab? Noh, et kelle sõnumitele vastata ja kes on minu jaoks piisavalt ilus mees. Lisaks õpetas, et kõige õigem oleks head meest otsida surnuaialt värske haua juurest. Ärge küsige, tal oli oma teooria selle kohta.
Ühel hommikul rääkisime näägutavatest naistest. Need kes halastamatult oma mehe närve saevad. Olen isegi selliseid kõrvalt näinud ja kuulnud, kuidas mehed ägisevad sellise Vivaldi Kevade all. Ja mis on hämmastav, need paarikesed püsivad koos nagu veebruar ja tuludeklaratsioon. Müstika.
Meil siin üks daam, kes meeleheitel pereemadele suure raha eest igasuguseid peeneid teenindamisenippe õpetab, väidab, et naine kes öösel karjub, päeval ei nääguta, aga mulle tundub, et see polegi üldse oluline. Selles mõttes, et karjumine öösel on ilmselgelt oluline, aga mitte näägutamise arvelt. Sest mis see paarikesi muidu koos hoiaks? Kuidas muidu mees teab, et naine temast hoolib, kui ta kunagi ei nääguta?
Mina näiteks ei näägutanud ja vaadake kui lühike abielu mul oli! Kõigest 13 aastat. Oleks näägutanud, kes teab? Mina ei viitsi näägutada. Ei viitsinud mehega, ega viitsi ka lastega. Ütlen korra või kaks oma asja ära ja kui ei reageerita, siis teen enamasti ise. Näägutamine alandab mind ennast rohkem, kui näägutatavat. Mulle tundub.
Ja ometi, see näib meestele meeldivat. Sest miks nad muidu lasevad oma naisel üht ja sama asja kümneid ja kümneid kordi korrata? Või miks nad selliste naiste juurest minema ei kõnni? Järelikult - neile sobib, võibolla isegi meeldib.
Ma ei tea, kas mul on liiga hilja näägutamiskoolitustele ennast kirja panna? Keegi ei oska mõnda head koolitajat soovitada? Peaks kiiresti oma lastega näägutamist praktiseerima, et nad teaksid, kuidas abielus hea mees olla ja lasta naisel näägutada, kui tal selline isu peale tuleb.
*Pildistas Tatjana Siipan
Ühel hommikul rääkisime näägutavatest naistest. Need kes halastamatult oma mehe närve saevad. Olen isegi selliseid kõrvalt näinud ja kuulnud, kuidas mehed ägisevad sellise Vivaldi Kevade all. Ja mis on hämmastav, need paarikesed püsivad koos nagu veebruar ja tuludeklaratsioon. Müstika.
Meil siin üks daam, kes meeleheitel pereemadele suure raha eest igasuguseid peeneid teenindamisenippe õpetab, väidab, et naine kes öösel karjub, päeval ei nääguta, aga mulle tundub, et see polegi üldse oluline. Selles mõttes, et karjumine öösel on ilmselgelt oluline, aga mitte näägutamise arvelt. Sest mis see paarikesi muidu koos hoiaks? Kuidas muidu mees teab, et naine temast hoolib, kui ta kunagi ei nääguta?
 |
| Siin ma näägutan oma lastega, vaadake ise kui palju nalja see neile pakub. |
Mina näiteks ei näägutanud ja vaadake kui lühike abielu mul oli! Kõigest 13 aastat. Oleks näägutanud, kes teab? Mina ei viitsi näägutada. Ei viitsinud mehega, ega viitsi ka lastega. Ütlen korra või kaks oma asja ära ja kui ei reageerita, siis teen enamasti ise. Näägutamine alandab mind ennast rohkem, kui näägutatavat. Mulle tundub.
Ja ometi, see näib meestele meeldivat. Sest miks nad muidu lasevad oma naisel üht ja sama asja kümneid ja kümneid kordi korrata? Või miks nad selliste naiste juurest minema ei kõnni? Järelikult - neile sobib, võibolla isegi meeldib.
Ma ei tea, kas mul on liiga hilja näägutamiskoolitustele ennast kirja panna? Keegi ei oska mõnda head koolitajat soovitada? Peaks kiiresti oma lastega näägutamist praktiseerima, et nad teaksid, kuidas abielus hea mees olla ja lasta naisel näägutada, kui tal selline isu peale tuleb.
*Pildistas Tatjana Siipan
Ma ka ei nääguta, küll aga röögatan kord aastas ja see lööb ôhu puhtaks natukeseks ajaks. Kas sa ikka tahaks endale meest, kellele meeldib näägutav naine? See on jah keeruline, tean ise ka paljusid paarikesi kus näägutamine on suhte alus ja kôik tunduvad onnelikud olema, mul ajab aga pea valutama juba neid vaadates :) Mul on sugulane, kelle mees on eriti kôrgele oma karjääriga roninud, no ikka väga arvestavale tasemele aga naine ainult kamandab, näägutab, karjub (muidugi saab ka kôik asjad tehtud ja majandatud aj on ise ka väga asjalik) aga kôik tunduvad ônnelikud olema, kus nad oma eluga on. Igaühele oma.
VastaKustutaEga ma vist ei suudaks küll :). Ma ikka eestlaslikult passiivselt agressiivne ja mossitan niikaua kui asjad tehtud saavad. Ega see ka hea pole tegelikult. Panigi mõtlema see, et kui kõigil teistel on juba kõrvalt vaadates piinlik ja halb, siis miks ometi seda jätkatakse? Issanda loomaaed on ikka suur ja kirju :D
KustutaMul tekib jälle küsimus, et mis on näägutamine? Kui mehele öelda korra nädalas poolpahasel häälel "Jälle su mustad nõud on igalpool laiali"? Või kui süstemaatiliselt, iga päev õiendada iga pisiasja üle? Mis on üldse pisiasjad?
VastaKustutaKüsisin mehelt ka üle, ütles et ma ei ole näägutaja naine. :D Teinekord olen siiski kommenteerinud küll üht-teist, aga rohkem tähelepanekuna (et kuule, see segab mind), mitte käskides või häält tõstes. Seepärast hakkasingi mõtlema, et kust läheb näägutamise piir. Muidu olen ka võrdlemisi leebe inimene (suurem osa ajast!)
KustutaMulle meenus sellega seoses üks nali. Mees ütleb naisele: "Mis sa tuletad mulle iga poole tunni tagant meelde, et ma prügi välja viiksin? Ma olen juba sada korda öelnud, et ma viie minuti pärast viin!" :D
KustutaAga vastates Su küsimusele, ütleksin et näägutamine on kooslus käskluse sagedusest ja kaeblikust hääletoonist, millega käsklus/palve edastatakse. Lastele peab ju sageli meelde tuletama, et nad oma asjad ära paneksid või hambaid peseks. Muidu ei kujune harjumust. Aga üks asi on seda teha neutraalselt ja teine asi halades.