Naljakas, kuidas mõni asi, mis meile on elementaarne, ei ole seda teisele kohe üldse mitte. Näiteks hommikune hambapesu, tuttava teretamine, maksude maksmine. See on nii loomulik, et ma üldiselt isegi ei mõtle, et kusagil on inimesed, kes seda ei tee või teevad ainult siis, kui neile seda eraldi meelde tuletatakse.
Lastele peab meelde tuletama. Viisakus ja kombed ei ole geneetiline, see sõltub kasvatusest.
Nädalavahetusel nägin juhuslikult pealt situatsiooni, kus kaks inimest - mees ja naine - väljusid majast ja istusid autosse. Tee oli väga libe ja neil mõlemal oli raske tasakaalu säilitada. Seda enam riivas mulle silma, et meesterahvas ei toetanud naist, ei avanud talle autoust, vaid vaatas, et ise kiiresti autosse saab. See oli väga piinlik. Minu jaoks väga piinlik. Antud situatsioonis ei ole isegi oluline, kas see naine oli tema ema, õde, tütar, elukaaslane või ämm. Minu jaoks on elementaarne, et sellises olukorras ulatab meesterahvas käe ja toetab naist.
Ja siis ma mõtlesingi, et kas see on elementaarne ainult minu ja väheste üksikute jaoks, ning enamik peab seda juba millekski erakordseks?
Näiteks pean ma elementaarseks ka seda, et mees avab naisele ukse ja laseb ta enne uksest sisse. Sõidukisse sisenedes see sõltub veidi kontekstist ja ega ma päriselt autoukse juurde seisma ei jää ootama, et mulle uks avataks. Aga näiteks, kui me istume taksosse, siis ma küll eeldan, et mees teeb ukse mulle lahti, aitab mu sisse, sulgeb mu järel ukse, läheb ümber auto ja istub teiselt poolt taksosse. Liiga palju tahetud? Ma ei arva. Samuti on minu jaoks normaalne, et mees aitab mul mantli seljast ja pärast ka selga tagasi. Ja tänaval liigeldes ulatab mulle toeks oma käsivarre.
Siinkohal ma pean rõhutama, et ma ei räägi üldse kohtingustsenaariumist, vaid igapäevasest käitumisest. Loomulikult ei eelda ma, et mu ülemus igal hommikul mul mantlit seljast ja õhtul selga tagasi aitaks, või me kinnistuterritooriumil käsikäes peaksime ringi kõndima, aga oma lapsi ma küll õpetan, et kui me koos kuhugi läheme, siis nad annaksid mulle toeks oma käsivarre, sest ma liigun kontsadel ja ma tunnen ennast turvalisemalt, kui mul on millelegi toetuda.
Kohtingutel on minu jaoks elementaarne, et mees maksab. Lööge või visake millega iganes, aga nii on. Asi ei ole selles, et ma seda endale lubada ei saaks. Saan ja olen lubanud. Tavaliselt ma lähtungi sellest, et mina maksan. Ma ei jää ootama seda ebamugavat hetke, kui tuuakse arve ja siis vaadatakse üksteisele otsa, et kes nüüd arve võtab või kas teeme pooleks või mis juhtub. See on nii inetu ja vastik, et ma pigem juba maksan ise. Ja olengi seda teinud. Harva. 99% kordadest on mehed kellega ma koos olen olnud minust kiiremad ja ei tekigi üldse mingit ebamugavat situatsioonikoomikat. Ühel korral kõikide aastate jooksul, kui ma olen deitimas käinud, on olnud olukord, kus ma esimesel korral maksin ise. Olin kiirem. See ei olnud probleem. Probleem oli see, kui järgmisel korral sama mehega lasi ta mul uuesti ise kogu arve maksta. See oli meie viimane kohting. Meesterahvas oli väga kohkunud ja üritas teada saada, et mis mu meelemuutuse põhjus oli. No kuidas sa seda ütled, et kle, sa ei teinud mulle välja ja sellepärast ma ei taha sind näha? Mees ise oli veendumusel, et miski tema välimuses hakkas mulle vastu. No jah, las arvab. Põhimõtteliselt ju vahet pole. Kombed on sama sügavale meie sisse juurdunud nagu mõni füüsiline eripära.
Mõni, kellega olen seda teemat arutanud, on arvanud, et ajad on muutunud ja seetõttu pole paljud minu jaoks elementaarsed asjad sugugi enam enesestmõistetavad. Naised soovivadki võrdsust ja ise maksta, neil on ebamugav kui neid kõndides toetatakse või uksi avatakse ja sellepärast on mehed kohanenud ja ei tee enam neid asju. Ma vaidlen vastu. Kirglikult. Näiteks igal nädalal, kui käin jõusaalis, leidub vähemalt üks mees, kes mulle ukse avab. Enamik nendest on nooremad kui mina. Ka kohtamas käies eelistan endast nooremaid. Pigem näen mina asja nii, et kui mees ei taha sellist elementaarset hoolivust ja viisakust oma kaaslase vastu ilmutada, siis vabandusi leiab ikka. Ja kui ta siiralt seda tahab, siis leiab alati ka võimaluse selleks, ilma et kellegi väärikust riivataks. Nii lihtne ongi, elementaarne!
*Pildistas Ivo Eggi
Lastele peab meelde tuletama. Viisakus ja kombed ei ole geneetiline, see sõltub kasvatusest.
Nädalavahetusel nägin juhuslikult pealt situatsiooni, kus kaks inimest - mees ja naine - väljusid majast ja istusid autosse. Tee oli väga libe ja neil mõlemal oli raske tasakaalu säilitada. Seda enam riivas mulle silma, et meesterahvas ei toetanud naist, ei avanud talle autoust, vaid vaatas, et ise kiiresti autosse saab. See oli väga piinlik. Minu jaoks väga piinlik. Antud situatsioonis ei ole isegi oluline, kas see naine oli tema ema, õde, tütar, elukaaslane või ämm. Minu jaoks on elementaarne, et sellises olukorras ulatab meesterahvas käe ja toetab naist.
Ja siis ma mõtlesingi, et kas see on elementaarne ainult minu ja väheste üksikute jaoks, ning enamik peab seda juba millekski erakordseks?
Näiteks pean ma elementaarseks ka seda, et mees avab naisele ukse ja laseb ta enne uksest sisse. Sõidukisse sisenedes see sõltub veidi kontekstist ja ega ma päriselt autoukse juurde seisma ei jää ootama, et mulle uks avataks. Aga näiteks, kui me istume taksosse, siis ma küll eeldan, et mees teeb ukse mulle lahti, aitab mu sisse, sulgeb mu järel ukse, läheb ümber auto ja istub teiselt poolt taksosse. Liiga palju tahetud? Ma ei arva. Samuti on minu jaoks normaalne, et mees aitab mul mantli seljast ja pärast ka selga tagasi. Ja tänaval liigeldes ulatab mulle toeks oma käsivarre.
Siinkohal ma pean rõhutama, et ma ei räägi üldse kohtingustsenaariumist, vaid igapäevasest käitumisest. Loomulikult ei eelda ma, et mu ülemus igal hommikul mul mantlit seljast ja õhtul selga tagasi aitaks, või me kinnistuterritooriumil käsikäes peaksime ringi kõndima, aga oma lapsi ma küll õpetan, et kui me koos kuhugi läheme, siis nad annaksid mulle toeks oma käsivarre, sest ma liigun kontsadel ja ma tunnen ennast turvalisemalt, kui mul on millelegi toetuda.
Kohtingutel on minu jaoks elementaarne, et mees maksab. Lööge või visake millega iganes, aga nii on. Asi ei ole selles, et ma seda endale lubada ei saaks. Saan ja olen lubanud. Tavaliselt ma lähtungi sellest, et mina maksan. Ma ei jää ootama seda ebamugavat hetke, kui tuuakse arve ja siis vaadatakse üksteisele otsa, et kes nüüd arve võtab või kas teeme pooleks või mis juhtub. See on nii inetu ja vastik, et ma pigem juba maksan ise. Ja olengi seda teinud. Harva. 99% kordadest on mehed kellega ma koos olen olnud minust kiiremad ja ei tekigi üldse mingit ebamugavat situatsioonikoomikat. Ühel korral kõikide aastate jooksul, kui ma olen deitimas käinud, on olnud olukord, kus ma esimesel korral maksin ise. Olin kiirem. See ei olnud probleem. Probleem oli see, kui järgmisel korral sama mehega lasi ta mul uuesti ise kogu arve maksta. See oli meie viimane kohting. Meesterahvas oli väga kohkunud ja üritas teada saada, et mis mu meelemuutuse põhjus oli. No kuidas sa seda ütled, et kle, sa ei teinud mulle välja ja sellepärast ma ei taha sind näha? Mees ise oli veendumusel, et miski tema välimuses hakkas mulle vastu. No jah, las arvab. Põhimõtteliselt ju vahet pole. Kombed on sama sügavale meie sisse juurdunud nagu mõni füüsiline eripära.
Mõni, kellega olen seda teemat arutanud, on arvanud, et ajad on muutunud ja seetõttu pole paljud minu jaoks elementaarsed asjad sugugi enam enesestmõistetavad. Naised soovivadki võrdsust ja ise maksta, neil on ebamugav kui neid kõndides toetatakse või uksi avatakse ja sellepärast on mehed kohanenud ja ei tee enam neid asju. Ma vaidlen vastu. Kirglikult. Näiteks igal nädalal, kui käin jõusaalis, leidub vähemalt üks mees, kes mulle ukse avab. Enamik nendest on nooremad kui mina. Ka kohtamas käies eelistan endast nooremaid. Pigem näen mina asja nii, et kui mees ei taha sellist elementaarset hoolivust ja viisakust oma kaaslase vastu ilmutada, siis vabandusi leiab ikka. Ja kui ta siiralt seda tahab, siis leiab alati ka võimaluse selleks, ilma et kellegi väärikust riivataks. Nii lihtne ongi, elementaarne!
*Pildistas Ivo Eggi
Kommentaarid
Postita kommentaar