Ämmadest ja miniatest

Minul on ämmaga kõvasti vedanud. Jah, kohati tema elukorraldus ja suhtumine paneb mul kulmu kergitama, aga see ei tähenda, et me omavahel hästi läbi ei saaks. Selletõttu on mul alati keeruline ka nö ämmanaljadega samastuda. Ja ometi, ma olen vist pigem erand.

Loomulikult on iga suhe omanäoline ja dünaamika kahe indiviidi vahel kõrvalseisjaile hoomamatu. Aga ma julgen arvata, et antud duo suhtetooni paneb paika ämm.

Sest kes on minias? Orb, kes võetakse uude perre. Lapsepõlve kodu jääb ukse taha ja tal tuleb kohaneda uue perega. Mees ju ikka võtab naise ja toob ta majja, mitte vastupidi. Ja nüüd on ämma teha, kuidas see laps sinna perre vastu võetakse ja kuidas teda kohtlema asutakse.

Mina ei olnud esimene minia, kes majja toodi. Enne mind oli veel üks. Ja kunagi hiljem lisandus ka väimees. Tema tõesti toodi sinna majja. Või õigem oleks öelda, et ta pages sinna. Seega, nagu ma ka ennist ütlesin, iga juhtum on eriline. Ei olnud meil ämmaga ka seda nii-öelda nurkade lihvimise perioodi. Ei suhtunud ta minusse kunagi nii, et ma tema tupsununnukesele pojakesele päitsed pähe panin ja ämma kaitsva hoole alt minema vedasin. Kui ta ka nii mõtles, siis ei tajunud ma kordagi, et ta oleks mõelnud, et ma tema poega ei vääri või tema heaks piisavalt hea poleks. Kordagi. Ka pärast lahutust ei hakanud ta minu peale halvasti vaatama ega vihjanud minu puudujääkidele abikaasa ega emana. Pigem tundsin ma alati, et ämm isegi veidi rohkem minu poole hoidis, kui oma poja. Ja seda kõike ei oleks mina kuidagi mõjutada saanud.

Aga on ka teistsuguseid peresid. Peresid, kus ämm kohe alguses hakkab miniasse põlgusega suhtuma ja olenemata sellest, kui tubli ja tragi minias ka poleks, ikka pole ta tema kulla kallile pojakesele piisavalt hea partner. Minu vanaema oli selline ämm.

Üks, kes veel mõjutab ämma ja minia suhteid, on mees. Esiteks, kui mees ikka veel elab vanemate kodus ja toob naise majja, siis on konflikt eos olemas. Ükskõik kui kuldsete iseloomudega tegemist ka poleks, ühe katuse alla kahte perenaist ei mahu. Jah, meestega on lihtne, neil on vendlus ja häid mehi mahub palju ühte kööki. Aga naistega on keerulisem. Plahvatusohtlikum. Seega, mõistlik mees ei hakka oma kalleid naisi üldse sellisesse olukorda seadma, kus neil mõlemil halb on. Teine asi on see, kuidas mees suhtub oma emasse. Kui ta laseb emal ennast lõpmatuseni nunnutada ja võrdleb abikaasat emaga, siis see tekitab tarbetut vimma. Mees peab olema oma naisele mees, mitte laps. Ja selle suhtumise peab mees ka oma emale selgeks tegema. Mitte kaebama, et näed tulin töölt ja naine ei oodanudki aurava praega esikus, või naine ei oska nii hästi särgikraesid triikida kui sina. Ämm võib olla unustanud ja poeg ei pruugi teadagi, aga kunagi oli aeg kus ka ämm ei osanud pannkooke küpsetada ega sokke triikida.

Selline on minu arvamus ämma ja minia suhetest. Arvamus põhineb enda ja sõbrannade kogemusel. Kindlasti on ka olukordi, kus ämm on lahke ja soe, aga minia õel ning kiuslik. Kindlasti on. Aga mina arvan, et kui mul ühel päeval on au kellegi ämmaks olla, siis tänu oma headele suhetele ämmaga, on mul ka lihtsam minia vastu inimene olla.