Kaitseressursside Amet saatis ühele tibukesele kirja. Kena, viisakas, ümbrikus ja puha. Annavad teada, et ta on riigile väärtuslik ja kutsuvad teda õppustele. Ega ta tegelikult mingi üllatus ju polnud. Sõbrannade võsukesed on juba aastaid samasuguseid kirjakesi ümbrikest välja pidanud õngitsema. Oskasin oodata. Kuna poiss käib päevases õppes, siis täna ei pea selle pärast veel muretsema.
Tegelikult on mul seoses kohustusliku sõjaväeteenistusega vastakad tunded. Ühelt poolt ma saan aru, millist reaktsiooni minult oodatakse, aga teisest küljest pole ma nii kindel, et see iseenesest halb on.
Vaadake, minule tundub, et poisid, kes on selle teenistuse läbi teinud on kuidagi asjalikumad, kui need kes sellest pääsenud. Nad on tõsisemad. Mehelikumad. Karastunumad. Ei tea mina täpselt mis seal nendega tehakse, aga neil on austus autoriteedi ja korra vastu. Teistmoodi austus. Ja ma ei oska seda selgitada, aga neil on hoopis teistlaadi lugupidamine naiste vastu. Niisiis, ma tegelikult ei arva, et see väljaõpe, mis nad saavad, on halb või kasutu. Kui riik pakuks analoogset koolitust, ilma militaarse elemendita, siis saadaks ma ise on tiburullikesed sinna. Las õpivad õigel ajal ärkama, särke triikima ja voodeid üles tegema. Aga noh, kõike head vist ei saa.
Ja ma mõtlen, et kui olekski päriselt sõjaolukord ja kõik mu neli teeniksid kaevikutes, siis kas keegi halastaks emale, nii nagu nad "Reamees Ryani päästmises" halastasid? Või võtaks riik kõik, mis võtta annab? Kas see siis ongi tasu memme vaeva eest? Neli hauakivi, mida samblast puhtaks kraapida?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Tegelikult on mul seoses kohustusliku sõjaväeteenistusega vastakad tunded. Ühelt poolt ma saan aru, millist reaktsiooni minult oodatakse, aga teisest küljest pole ma nii kindel, et see iseenesest halb on.
Vaadake, minule tundub, et poisid, kes on selle teenistuse läbi teinud on kuidagi asjalikumad, kui need kes sellest pääsenud. Nad on tõsisemad. Mehelikumad. Karastunumad. Ei tea mina täpselt mis seal nendega tehakse, aga neil on austus autoriteedi ja korra vastu. Teistmoodi austus. Ja ma ei oska seda selgitada, aga neil on hoopis teistlaadi lugupidamine naiste vastu. Niisiis, ma tegelikult ei arva, et see väljaõpe, mis nad saavad, on halb või kasutu. Kui riik pakuks analoogset koolitust, ilma militaarse elemendita, siis saadaks ma ise on tiburullikesed sinna. Las õpivad õigel ajal ärkama, särke triikima ja voodeid üles tegema. Aga noh, kõike head vist ei saa.
Ja ma mõtlen, et kui olekski päriselt sõjaolukord ja kõik mu neli teeniksid kaevikutes, siis kas keegi halastaks emale, nii nagu nad "Reamees Ryani päästmises" halastasid? Või võtaks riik kõik, mis võtta annab? Kas see siis ongi tasu memme vaeva eest? Neli hauakivi, mida samblast puhtaks kraapida?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar