See on nüüd ka üks nendest lugudest, mis on kaua küpsenud.
Lugesin Madli mõtteid . Ja mõtlesin, et tahaks ka suu puhtaks rääkida. Ma pean ennast küllalt füüsiliseks inimeseks. Selles mõttes, et ma ei karda füüsilist kontakti. Enamasti. Samas, mida vanemaks ma kasvan, seda rohkem hindan ma privaatsust. Ka füüsilist. No ja siin ma nüüd olen ja mõtlen, et miks ma pean kallistama inimesi, keda ma ei taha?
Ma ei räägi isegi tingimata võõrastest. Aga ma räägin just tuttavatest. Mitte sõpradest, sest sõbrad juba teavad kuidas ma sellesse suhtun. Aga keegi, keda ma tean. Võibolla isegi aastakümneid. Ja iga kord kui kohtume haarab mu ümbert kinni ja tekitab minus igasugu emotsioone. Ja ma lasen. Sest ma pean. Sest kui ma ei lase, siis ta küsib, et mis mul viga on ja et kas ma olen pahane või midagi. Aga tegelikult, tegelikult ma ei taha seda.
Vahel ei taha isegi kätelda. Sest mõni võtab mu käe oma pihku ja jääbki seda hoidma, nagu suveniiri. Kas ma olen ainus, kelle meelest see on beyond creepy? Aga noh, kätlema ka peab, sest muidu oled ebaviisakas (eyeroll).
Aga nagu öeldud, siis kõik see on fairly recent development. Kui ma veel abielus olin ja iga liikme otsas mõni järglane elas, siis ma ei tunnetanud vajadust privaatsuse järgi nii tugevalt. Aga nüüd küll. Väärib märkimist, et mõni embab lausa nii intensiivselt, et noh, võtab punastama. Sest mul on teatud tundmused, mis tekivad ja sügelused, mida pole ammu juba kratsitud…
Üleüldiselt võttes olen ma tundlik. Asjade suhtes. Sõnade, pilkude, köhatuste ja nii. Ammugi siis puudutuste, embuste, sooja hingeõhu lähedusega kägiveeni piirkonnas…. Isegi mälestus sellest, kuidas keegi mind kogemata/meelega randmest riivas või oma üle mõistuse pehme habemega mu põske puudutas, võib nädalate ja kuude kaupa minus igasuguseid ebapuhtaid tundmusi äratada.
Ma kahtlustan, et ma pole üksi selline. Ilmselt on minusuguseid, tundlikke, rohkem. Päriselt ei käi keegi meist ogasiiliku kostüümis ringi, kuigi soov ja vajadus selle järgi on olemas. Seda on raske selgitada. Sest need, kes kallistavad ja patsutavad, kätlevad ja kaisutavad, nad ei mõtle sellega midagi riivatut. Nad ongi päriselt, enamasti (väljaarvatud mõned rõvedad vastikud ilased perverdid), soojad ja sõbralikud inimesed, kes väljendavad oma kiindumust ilma igasuguse nilbe tagamõtteta. Ja noh, kuidas sa lähed ja mõnele neist ütled, et kuule sõber, tead, sa siin, eks ole, tegid sooja mõnusa karukalli ja mina nüüd kuude kaupa öösiti kujutan endale ette, kuidas sa bokserites välja näed ja mitte alati öösel ega bokserites. Ei ütle ju, ega ma mingi haige pole! Aga noh, mõtlen küll.
Tasub olla ettevaatlik oma kaisutamistega. Jagada neid ainult neile, kelle suhtes on kindel, et see teine ka ikka soovib seda, mitte lihtsalt ei talu hambad ristis. Ja ärge solvuge, kui mõni embusest keeldub. Asi pole enamasti embajas vaid emmatavas.
*Pildistas Tatjana Siipan
Lugesin Madli mõtteid . Ja mõtlesin, et tahaks ka suu puhtaks rääkida. Ma pean ennast küllalt füüsiliseks inimeseks. Selles mõttes, et ma ei karda füüsilist kontakti. Enamasti. Samas, mida vanemaks ma kasvan, seda rohkem hindan ma privaatsust. Ka füüsilist. No ja siin ma nüüd olen ja mõtlen, et miks ma pean kallistama inimesi, keda ma ei taha?
Ma ei räägi isegi tingimata võõrastest. Aga ma räägin just tuttavatest. Mitte sõpradest, sest sõbrad juba teavad kuidas ma sellesse suhtun. Aga keegi, keda ma tean. Võibolla isegi aastakümneid. Ja iga kord kui kohtume haarab mu ümbert kinni ja tekitab minus igasugu emotsioone. Ja ma lasen. Sest ma pean. Sest kui ma ei lase, siis ta küsib, et mis mul viga on ja et kas ma olen pahane või midagi. Aga tegelikult, tegelikult ma ei taha seda.
 |
| Ma saan aru küll, et ma olen selline soe ja pehme ning mind on mõnus kallistada. |
Vahel ei taha isegi kätelda. Sest mõni võtab mu käe oma pihku ja jääbki seda hoidma, nagu suveniiri. Kas ma olen ainus, kelle meelest see on beyond creepy? Aga noh, kätlema ka peab, sest muidu oled ebaviisakas (eyeroll).
Aga nagu öeldud, siis kõik see on fairly recent development. Kui ma veel abielus olin ja iga liikme otsas mõni järglane elas, siis ma ei tunnetanud vajadust privaatsuse järgi nii tugevalt. Aga nüüd küll. Väärib märkimist, et mõni embab lausa nii intensiivselt, et noh, võtab punastama. Sest mul on teatud tundmused, mis tekivad ja sügelused, mida pole ammu juba kratsitud…
Üleüldiselt võttes olen ma tundlik. Asjade suhtes. Sõnade, pilkude, köhatuste ja nii. Ammugi siis puudutuste, embuste, sooja hingeõhu lähedusega kägiveeni piirkonnas…. Isegi mälestus sellest, kuidas keegi mind kogemata/meelega randmest riivas või oma üle mõistuse pehme habemega mu põske puudutas, võib nädalate ja kuude kaupa minus igasuguseid ebapuhtaid tundmusi äratada.
Ma kahtlustan, et ma pole üksi selline. Ilmselt on minusuguseid, tundlikke, rohkem. Päriselt ei käi keegi meist ogasiiliku kostüümis ringi, kuigi soov ja vajadus selle järgi on olemas. Seda on raske selgitada. Sest need, kes kallistavad ja patsutavad, kätlevad ja kaisutavad, nad ei mõtle sellega midagi riivatut. Nad ongi päriselt, enamasti (väljaarvatud mõned rõvedad vastikud ilased perverdid), soojad ja sõbralikud inimesed, kes väljendavad oma kiindumust ilma igasuguse nilbe tagamõtteta. Ja noh, kuidas sa lähed ja mõnele neist ütled, et kuule sõber, tead, sa siin, eks ole, tegid sooja mõnusa karukalli ja mina nüüd kuude kaupa öösiti kujutan endale ette, kuidas sa bokserites välja näed ja mitte alati öösel ega bokserites. Ei ütle ju, ega ma mingi haige pole! Aga noh, mõtlen küll.
Tasub olla ettevaatlik oma kaisutamistega. Jagada neid ainult neile, kelle suhtes on kindel, et see teine ka ikka soovib seda, mitte lihtsalt ei talu hambad ristis. Ja ärge solvuge, kui mõni embusest keeldub. Asi pole enamasti embajas vaid emmatavas.
*Pildistas Tatjana Siipan
:) :) see on selline Eesti värk! :) :)
VastaKustutaIse olen ennast 16 aasta jooksul eemal olles natuke rohkem embavamaks koolitada :)
*koolitanud
KustutaKui Sa nii ütled, siis see kallistamine vist on tõesti meile siia väevõimuga sisse toodud. Ju ta sellepärast nii võõras tundub :D Kaugelt noogutada ja käega viibata, see on meie stiil :)
KustutaJust, see on eesti inimestele geenidega kaasas et 1 meeter personaalset ruumi peab sinu ümber olema :) Ega mul on see ikka veel kuskil sees ja lihtsalt sunnin end neid pôsemusisid aktsepteerima, et siinsesse ühiskonda sisse sulada :)
KustutaMõistan, aga ma ei taha ennast enam sundida, lihtsalt sellepärast, et teised seda eeldavad. Kui mul ikka pole soovi kaisutada, siis miks ma peaksin? Jah, keeruline on minuga :D
KustutaÄkki aitab mingi ebameeldiva aroomiga piserdamine, vôi määrdunud käed vôi nägu?? Vôi mingil muul moel eemaletôukav olla :) :)
KustutaKui ma nii teeks, siis ilmselt muutuksin esiteks endale eemaletõukavaks, aga seda nagu päriselt ei tahaks :D
KustutaEnda eemaletõukavaks tegemine pole ka lahendus. Ma mõistan sinu soovi end kehtestada, nii et hakkasin mõtlema enamvähem sotsiaalselt aktsepteeritavaid viise, kuidas signaali mitteverbaalselt edasi saata. Üks variant on sirutada käsi, justkui hakkaks kätt suruma. Formaalne, viisakas žest. Teine variant on küll justkui vastu kallistada, aga õrnalt ja viivuks, ning ühe käega (selline pool-kallistus). Kolmas variant on tõesti vägagi verbaalselt öelda, et see on ebamugav. Ma olen kusjuures ühele noormehele kunagi pidanud ütlema ka. Ta naeris selle peale, et kuidas siis nii. Ütlesin, et mul on ebamugav ja see on minu viga, me oleme kõik erinevad. Ta sai sellest aru (ei solvunud).
VastaKustutaOlen täitsa nõus, et kõiki ei peagi kallistama. Mul õnneks pole sellest enamasti probleeme, nii-öelda kannatan ära. Üks kallistas kunagi nii pikalt ja tugevalt, et kohkusin täitsa ära (soovisin palju õnne). Samas tookord ei öelnud midagi, sest mõtlesin, et mis seal siis ikka. Ju siis on karune kallistaja.
Elu üks suurimaid dilemmasid ongi enese kehtestamine (samal ajal viisakaks jäädes), ma isegi alles õpin seda kunsti :)
Need on head nõuanded, usun et saan nii mõndagi ka oma igapäeva elus rakendada. Aitäh Sulle :)
KustutaHakkasin ennast analüüsima, et milline kallistaja ma olen, ja mulle tundub, et ma alati hoiatan ette, enne, kui peale lendan. Küsin, et kas ma võin või ütlen, et ma nüüd kallistan. Siis inimene jõuab keelduda või vähemalt ei tule see talle kuidagi üllatusena.