Kunagi ammu kuulsin ma sellist väidet, et suhtest ülesaamisele kulub pool suhtes veedetud ajast. Et kui suhe kestis 10 aastat, siis uueks suhteks ollakse valmis alles viie aasta pärast, jne. Seda mõtet kuulsin ma veel siis, kui õnnelikus abielus olin, aga meelde see jäi. Ja kui ma nüüd päris ausalt üles tunnistan, siis olen seda võtnud ka nagu mingit mantrat. Oodanud, kui see maagiline arv, minu puhul kuus ja pool aastat, täis kukub. Ma polegi nagu tõsiselt nendesse suhetesse suhtunud, mis vahepeal on olnud, sest kuklas olen mõelnud, et vara veel. Samas, loobunud ka pole, sest vormis peab ennast ju hoidma. Nagu sportlane, kes teab, et suvel on olümpiamängud ja seal alles toob oma raskekahurväe välja ja näitab milleks ta võimeline on, aga enne seda on ikkagi trenni ka vaja teha, muidu pole ju suurel võistlusel rammu ega võhma.
See oodatud 6,5 saab täide sel aastal. Augustis, kui täpsem olla.
Ja teate, mis ma selle viimase kuue ning poole aasta jooksul olen mõistnud? Et see ei käi nii. See, kas armastus tuleb või mitte, ei sõltu mingitest kuupäevadest, ega näitajatest. Armastus on nagu pime ambur, kes oma nooli huupi laseb. Vahel joppab ja kedagi tabab armastus, enamasti see riivab ja teeb haiget, või läheb sootuks suure kaarega mööda.
Sest armastus ei sõltu sellest, kui ilus sa oled. Igasuguste füüsiliste omadustega inimesed on võimelised armastuse leidma. See ei sõltu pikkusest, ümbermõõdust, kõrvakujust ega varvaste arvust. Ei vaja armastus ka kuldset iseloomu. Jah, muinasjutud räägivad heasüdamlikest tütarlastest, kes väetile on halastust osutanud ning seejärel on neid tabanud suur armastus. Muinasjutud! Mõelge korraks, mis on ühist Mussolinil, Hitleril ja Stalinil? Nad on ühed suurimad jõhkardid, keda ajalugu tunneb ja kardab. Ja olid nad siis ilma armastusest? Elasid tsölibaadis ja nutsid õhtul patja, et miks ometi keegi neid ei armasta? Nõup! Seega vahet pole, kui hea või õel sa oled, kui armastus tuleb, siis ta tuleb. Ei sõltu armastus ka intelligentsist ega haridustasemest - nii Einstein kui Forrest Gump leidsid armastuse, ja armastuse leiab nii magistrant kui ka kolmedega põhikooli lõpetanu. Armastus ei küsi vanust. Mõni leiab eluarmastuse neljateistaastaselt ja elab tollega surmani, teine armub tõeliselt alles surivoodil. Mõni armastus on lihtne ja selge, mõni raske ja keeruline. Armastust ei huvita vahemaad. Üks leiab kallima kõrvaltalust, teine aga hoopis maailma teisest otsast.
Millest siis armastus sõltub, kui mitte kõigest eeltoodust? See sõltub ajastusest. Ja ajastus, mu sõbrad, on bitch!
Et võiks juhtuda armastus, on vaja, et mõlematel oleks soov ja võimalus. Kui paljud suured armastuslood on jäänud olemata, kuna kohtudes on üks või mõlemad olnud juba seotud? Või puudub julgus? Ma tean, et mõni on teadlikult loobunud suhtest, kuna olemasolevad kohustused pere, panga või Jumala ees pole jätnud ruumi armastusele. Väita, et kui on tõeline armastus, siis see ületab kõik takistused, on tegelikult üsna naiivne ja lapsik. Ükskõik, kui suur ka armastus poleks, on asju, mis on sellest suuremad. Põhimõtted, mis ületavad armastuse. Niisiis - ajastus. Olla täpselt õigel ajal, õiges kohas, õige staatuse ja meeleseisundiga. Ja selleks on veel vaja, et teine inimene oleks ka õigel ajal samas kohas, õige staatuse ning meeleseisundiga. Märgata seda inimest ja jagada ära, et ta on õige staatuse ning meeleseisundiga. Leida endas jõudu ja julgust teha samm või vähemalt samm vastu. Lasta lahti egost ning hirmudest, ootustest ning eeldustest. Ja isegi siis ei pruugi kõigest sellest piisata.
Jah, armastus on pime ja natuke purjakil Cupid. Ta tulistab oma nooli ja sa ei tea kunagi millal see sind tabab, või kas üldse. Vaadates tõenäosust armastust leida, näib mulle, et suurem tõenäosus on lotot võita. Ja seda isegi siis kui ma iialgi ühtegi lotopiletit ei osta. Tegelikult tuleb mulle aegajalt meile, milles teavitatakse suurest lotovõidust. Ma pean ainult tühised viistuhat eurot Kaimanisaarte arvelduskontole kandma ja siis nädala jooksul antakse mulle mu suur mitme miljoniline loteriivõit. Armastusega on sama lugu. Sa võid punnitada ja pingutada, laikida ja swipeida ning ta ainult irvitab su üle. Kutsub su endaga pimedasse kõrvaltänavasse, lubab sulle maad ja ilmad kokku, ja siis virutab sul rusikaga hambad kurku, küünarnukiga kuklasse, põlvega kõhtu. Ja kui sa veel seal neljakäpakil, suu verd ja murdunud hambaid täis, kõõksud ning ägised, siis tuleb ja paneb sulle jalaga tagumikku ka, et sa ikkagi päriselt haiget ja alandatud saaks.
Aga ei, ma pole kibestunud ega pettunud. Ma ei hakka suurelt deklareerima, et I'm done with this sh*t! Sest ma pole. Ma olen nagu see turist Šotimaa mägismaal, kes ööhämaruses järve kaldal Loch Nessi koletist loodab näha. Süda täis pinevat ootusärevust, iga kord, kui vesi veidi virvendab. Sest teised ju on näinud! Ta peab olemas olema! Ma pean uskuma! Ma tahan uskuda! Sest, kui õnn lõpuks peaks su peale halastama, tuul õigest suunast puhuma, nii, et üks vallatu plehku pääsenud nool tabab sind õigel ajal, õiges kohas, õige inimesega - well, that's the stuff!
*Pildistas Tatjana Siipan
See oodatud 6,5 saab täide sel aastal. Augustis, kui täpsem olla.
Ja teate, mis ma selle viimase kuue ning poole aasta jooksul olen mõistnud? Et see ei käi nii. See, kas armastus tuleb või mitte, ei sõltu mingitest kuupäevadest, ega näitajatest. Armastus on nagu pime ambur, kes oma nooli huupi laseb. Vahel joppab ja kedagi tabab armastus, enamasti see riivab ja teeb haiget, või läheb sootuks suure kaarega mööda.
Sest armastus ei sõltu sellest, kui ilus sa oled. Igasuguste füüsiliste omadustega inimesed on võimelised armastuse leidma. See ei sõltu pikkusest, ümbermõõdust, kõrvakujust ega varvaste arvust. Ei vaja armastus ka kuldset iseloomu. Jah, muinasjutud räägivad heasüdamlikest tütarlastest, kes väetile on halastust osutanud ning seejärel on neid tabanud suur armastus. Muinasjutud! Mõelge korraks, mis on ühist Mussolinil, Hitleril ja Stalinil? Nad on ühed suurimad jõhkardid, keda ajalugu tunneb ja kardab. Ja olid nad siis ilma armastusest? Elasid tsölibaadis ja nutsid õhtul patja, et miks ometi keegi neid ei armasta? Nõup! Seega vahet pole, kui hea või õel sa oled, kui armastus tuleb, siis ta tuleb. Ei sõltu armastus ka intelligentsist ega haridustasemest - nii Einstein kui Forrest Gump leidsid armastuse, ja armastuse leiab nii magistrant kui ka kolmedega põhikooli lõpetanu. Armastus ei küsi vanust. Mõni leiab eluarmastuse neljateistaastaselt ja elab tollega surmani, teine armub tõeliselt alles surivoodil. Mõni armastus on lihtne ja selge, mõni raske ja keeruline. Armastust ei huvita vahemaad. Üks leiab kallima kõrvaltalust, teine aga hoopis maailma teisest otsast.
Millest siis armastus sõltub, kui mitte kõigest eeltoodust? See sõltub ajastusest. Ja ajastus, mu sõbrad, on bitch!
Et võiks juhtuda armastus, on vaja, et mõlematel oleks soov ja võimalus. Kui paljud suured armastuslood on jäänud olemata, kuna kohtudes on üks või mõlemad olnud juba seotud? Või puudub julgus? Ma tean, et mõni on teadlikult loobunud suhtest, kuna olemasolevad kohustused pere, panga või Jumala ees pole jätnud ruumi armastusele. Väita, et kui on tõeline armastus, siis see ületab kõik takistused, on tegelikult üsna naiivne ja lapsik. Ükskõik, kui suur ka armastus poleks, on asju, mis on sellest suuremad. Põhimõtted, mis ületavad armastuse. Niisiis - ajastus. Olla täpselt õigel ajal, õiges kohas, õige staatuse ja meeleseisundiga. Ja selleks on veel vaja, et teine inimene oleks ka õigel ajal samas kohas, õige staatuse ning meeleseisundiga. Märgata seda inimest ja jagada ära, et ta on õige staatuse ning meeleseisundiga. Leida endas jõudu ja julgust teha samm või vähemalt samm vastu. Lasta lahti egost ning hirmudest, ootustest ning eeldustest. Ja isegi siis ei pruugi kõigest sellest piisata.
Jah, armastus on pime ja natuke purjakil Cupid. Ta tulistab oma nooli ja sa ei tea kunagi millal see sind tabab, või kas üldse. Vaadates tõenäosust armastust leida, näib mulle, et suurem tõenäosus on lotot võita. Ja seda isegi siis kui ma iialgi ühtegi lotopiletit ei osta. Tegelikult tuleb mulle aegajalt meile, milles teavitatakse suurest lotovõidust. Ma pean ainult tühised viistuhat eurot Kaimanisaarte arvelduskontole kandma ja siis nädala jooksul antakse mulle mu suur mitme miljoniline loteriivõit. Armastusega on sama lugu. Sa võid punnitada ja pingutada, laikida ja swipeida ning ta ainult irvitab su üle. Kutsub su endaga pimedasse kõrvaltänavasse, lubab sulle maad ja ilmad kokku, ja siis virutab sul rusikaga hambad kurku, küünarnukiga kuklasse, põlvega kõhtu. Ja kui sa veel seal neljakäpakil, suu verd ja murdunud hambaid täis, kõõksud ning ägised, siis tuleb ja paneb sulle jalaga tagumikku ka, et sa ikkagi päriselt haiget ja alandatud saaks.
Aga ei, ma pole kibestunud ega pettunud. Ma ei hakka suurelt deklareerima, et I'm done with this sh*t! Sest ma pole. Ma olen nagu see turist Šotimaa mägismaal, kes ööhämaruses järve kaldal Loch Nessi koletist loodab näha. Süda täis pinevat ootusärevust, iga kord, kui vesi veidi virvendab. Sest teised ju on näinud! Ta peab olemas olema! Ma pean uskuma! Ma tahan uskuda! Sest, kui õnn lõpuks peaks su peale halastama, tuul õigest suunast puhuma, nii, et üks vallatu plehku pääsenud nool tabab sind õigel ajal, õiges kohas, õige inimesega - well, that's the stuff!
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar