Lugesin ühe mehe mõtteid suhte lõppemise teemal. Et see on valus. Eriti valus pidi olema mahajäetu roll. Et parem on maha jätta, kui olla mahajäetud. Ja selleks, et seda vältida ja "hommikupudrust pisaraid mitte leida" on mõistlikum suhtes vähem armastada. Väidetavalt need, kes vähem armastavad võidavad suhtest rohkem.
Ausalt, kes mõtleb nii?
Esiteks vaidlen ma juba vastu väitele, et mahajäetud olla on parem. Need, kes ise suhte lõpetavad, need piinlevad pärast seda aastaid, kui mitte kümneid, kahtluste küüsis. Mõtlevad, et ehk ma tegin vea? Äkki ma ei leiagi enam kedagi, kes mind samavõrra armastaks, kui see, kellest ma loobusin? Aga kui sind maha jäeti, siis on lihtne. Jah, alguses on raskem. Aga kui see aeg mööda läheb, siis ei ole mingeid kahetsusi ega kõhklusi. Siis nii lihtsalt on. Elu läheb edasi. Loomulikult küsid endalt, et kas ma tegin midagi valesti või kas oleks saanud/pidanud miskit teisiti tegema. Absoluutselt. Aga kui sa oled selle asja enda jaoks lõpuks läbi analüüsinud, siis sõlmid ka rahu. Teedki kokkuvõtte - jah, oleks pidanud teisiti käituma ja järgmises suhtes seda teedki. Võtad möödunut kui õppetundi. Aga kui sa ise minema jalutad, mis õppetunni sa siis saad? Hmm?
Teiseks - kuidas sa määrad selle, kes rohkem armastab? Kuidas sa meelega vähem armastad? Salaja armastad, aga välja näitad, et whatever, I don't care! Ise põled öösel ja unistad teisest ja siis viivitad nimelt sõnumitele vastamisega ja mängid raskesti kättesaadavat? Ütled, et "ei ma ei tule sinuga kinno, sest mul on nädalavahetuseks suured plaanid. Lähme sõpradega pubisse jalgpalli vaatama ja naisi lantima", mis kodeeritult tähendab "istun üksi kodus, taustaks jalgpalli ülekanne ja silitan telefoniekraanil sinu foto kuvatõmmist". Või mis? Ma meelega ei ütle esimesena, et ma sind ai lav juutan, sest muidu sa äkki arvad, et sa meeldid mulle või midagi? Ma ei too sulle lilli ega kohukest, sest äkki sa saad aru, et ma olen sinu pärast arust ära ja hammustad läbi, et ma tegelikult armastan sind rohkem, kui sina mind? Ei, sõbrad, ma ei ironiseeri, ma päriselt küsin, et kuidas see käib.
Sest mina ei oska. Ma võin selliseid mänge mängida ainult nendega, kes mulle päriselt ei meeldi ja keda ma hoian igaks juhuks lõa otsas, et oleks keegi kes mu ego tõstaks, kui ma ennast sandisti tunnen. Aga kui keegi mulle tõeliselt meeldib - siis teavad seda kõik. Ja ma olen vist igas suhtes ise esimesena armastust avaldanud (kõik mõlemad korrad). Ja mul pole piinlik seda tunnistada. Jah, sellest ei tulnud midagi välja, aga see polegi tähtis. Mina olin siiras ja see on oluline. Või mis, oleks pidanud selle enda teada hoidma? Vaikima? Ja pärast surivoodil mõtelma, et näed, see Nipernaadi oli parim asi mu elus mis juhtuda sai, aga vot, kade olin, talle seda ei öelnud ja nüüd on hea mõnus karvane tunne põues? Nii või? Kui ma poleks seda öelnud, kas oleks see midagi muutnud? Oleks see suhe püsima jäänud ja Nipernaadigi mu kõrvale? Ise ka usute seda?
Kas siis need, kes armastavad vähem, võidavad suhtest rohkem? Ma kahtlen sügavalt. Ikka ju see andmiserõõm pidi suurem olema. Ja suurim kink, mida teisele kinkida, kas pole see mitte sinu enese süda? Ja kas ainult psühhopaadid ei mõtle nii, et "aa, mis kasu mina sellest saan"? Kas armastuse definitsioon pole mitte see, et pannakse teise inimese heaolu enda huvidest ettepoole? Ja kui ma mõtlen ainult, et mis ma ise sellest võidan, siis kas see on üldse armastus?
Või ma ei tea, äkki ma sain sellest kuidagi valesti aru?
*Pildistas Tatjana Siipan
Ausalt, kes mõtleb nii?
Esiteks vaidlen ma juba vastu väitele, et mahajäetud olla on parem. Need, kes ise suhte lõpetavad, need piinlevad pärast seda aastaid, kui mitte kümneid, kahtluste küüsis. Mõtlevad, et ehk ma tegin vea? Äkki ma ei leiagi enam kedagi, kes mind samavõrra armastaks, kui see, kellest ma loobusin? Aga kui sind maha jäeti, siis on lihtne. Jah, alguses on raskem. Aga kui see aeg mööda läheb, siis ei ole mingeid kahetsusi ega kõhklusi. Siis nii lihtsalt on. Elu läheb edasi. Loomulikult küsid endalt, et kas ma tegin midagi valesti või kas oleks saanud/pidanud miskit teisiti tegema. Absoluutselt. Aga kui sa oled selle asja enda jaoks lõpuks läbi analüüsinud, siis sõlmid ka rahu. Teedki kokkuvõtte - jah, oleks pidanud teisiti käituma ja järgmises suhtes seda teedki. Võtad möödunut kui õppetundi. Aga kui sa ise minema jalutad, mis õppetunni sa siis saad? Hmm?
Teiseks - kuidas sa määrad selle, kes rohkem armastab? Kuidas sa meelega vähem armastad? Salaja armastad, aga välja näitad, et whatever, I don't care! Ise põled öösel ja unistad teisest ja siis viivitad nimelt sõnumitele vastamisega ja mängid raskesti kättesaadavat? Ütled, et "ei ma ei tule sinuga kinno, sest mul on nädalavahetuseks suured plaanid. Lähme sõpradega pubisse jalgpalli vaatama ja naisi lantima", mis kodeeritult tähendab "istun üksi kodus, taustaks jalgpalli ülekanne ja silitan telefoniekraanil sinu foto kuvatõmmist". Või mis? Ma meelega ei ütle esimesena, et ma sind ai lav juutan, sest muidu sa äkki arvad, et sa meeldid mulle või midagi? Ma ei too sulle lilli ega kohukest, sest äkki sa saad aru, et ma olen sinu pärast arust ära ja hammustad läbi, et ma tegelikult armastan sind rohkem, kui sina mind? Ei, sõbrad, ma ei ironiseeri, ma päriselt küsin, et kuidas see käib.
Sest mina ei oska. Ma võin selliseid mänge mängida ainult nendega, kes mulle päriselt ei meeldi ja keda ma hoian igaks juhuks lõa otsas, et oleks keegi kes mu ego tõstaks, kui ma ennast sandisti tunnen. Aga kui keegi mulle tõeliselt meeldib - siis teavad seda kõik. Ja ma olen vist igas suhtes ise esimesena armastust avaldanud (kõik mõlemad korrad). Ja mul pole piinlik seda tunnistada. Jah, sellest ei tulnud midagi välja, aga see polegi tähtis. Mina olin siiras ja see on oluline. Või mis, oleks pidanud selle enda teada hoidma? Vaikima? Ja pärast surivoodil mõtelma, et näed, see Nipernaadi oli parim asi mu elus mis juhtuda sai, aga vot, kade olin, talle seda ei öelnud ja nüüd on hea mõnus karvane tunne põues? Nii või? Kui ma poleks seda öelnud, kas oleks see midagi muutnud? Oleks see suhe püsima jäänud ja Nipernaadigi mu kõrvale? Ise ka usute seda?
Kas siis need, kes armastavad vähem, võidavad suhtest rohkem? Ma kahtlen sügavalt. Ikka ju see andmiserõõm pidi suurem olema. Ja suurim kink, mida teisele kinkida, kas pole see mitte sinu enese süda? Ja kas ainult psühhopaadid ei mõtle nii, et "aa, mis kasu mina sellest saan"? Kas armastuse definitsioon pole mitte see, et pannakse teise inimese heaolu enda huvidest ettepoole? Ja kui ma mõtlen ainult, et mis ma ise sellest võidan, siis kas see on üldse armastus?
Või ma ei tea, äkki ma sain sellest kuidagi valesti aru?
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar