Terve elu olen pidanud ennast seltsivaks inimeseks. Inimeste inimeseks. Mulle on meeldinud suhelda ja tutvuda võimalikult paljude inimestega. Inimtüübilt ekstravert. Kahtlemata.
Nagu igal teisel, on ka minul esinemishirm. See pole ehk täielikult kooskõlas ekstraverdi olemusega, aga kõigil omad kiiksud. Ajaga on minu esinemishirm eskaleerunud. See on jõudnud tasemeni, kus juba sõnumile vastamine katab mind külma higiga. Mul tekib kirjeldamatu stress sellest, kui ma pean minema kooli, et oma lapse klassijuhatajaga arenguvestlust pidada. Pulss tõuseb, kui ma pean müüjaga kaks sõna vahetama. Igal hommikul planeerin ma oma kodust väljumist minuti täpsusega, kuna mõtlen läbi, kas ma sel hommikul olen valmis ühe või teise naabrimehega kokku põrkama. Ja asi pole isegi selles, et mul oleks midagi konkreetse kokkupõrke vastu. Ma võiks öelda, et isegi vastupidi.
Esialgu oli see ilming veidi imelik. Siis hakkas see mind segama, sest minu normaalne elukorraldus oli häiritud. Lõpuks, nagu kõigi teiste asjadega siin elus, mille üle mul voli puudub, ma leppisin. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et ju ma siis olengi selline.
Samuti on aastatega vähenenud vajadus seltskonna järgi. Kunagi olin ma päris kindlasti see, kes mõtles, et mida rohkem, seda uhkem. Rohkem sõpru, tuttavaid, seltskonda. Üksi olles ma lausa kängusin. Aga siis käis mingi klõps, või vist otseselt mitte klõps, sest ma ei saa näpuga teatud kuupäevale osutada ja öelda, et vot, näed sel teisipäeval kell 16.33 hakkasin teisiti mõtlema ja tundma. Ju see pigem selline vaikne, silmale tajumatu areng oli. Igatahes mingil hetkel ma adusin, et ma ei taha enam nii palju suhelda. Ma eelistangi kodus olemist, nina raamatus, klapid kõrvades, silmad ekraanil. Isegi kui ma väljas käisin ja suhtlesin, ei nautinud ma seda enam endistviisi. Ja asi polnud teistes, vaid minus. Nemad olid ikka kõik samasugused nagu alati. Mina olin muutunud. Muutunud introverdiks.
Mu käitumine polegi nii väga teistsugune. Kui ma inimestega kohtun, siis ma ikka jutustan rõõmsalt ja naeran. Vabalt võin minna võõra inimese juurde teda trennisaalis kabistama ja juttu tegema. Sellepärast ei saa mu sõbrad aru, kui ma ütlen, et ma pigem olen kodus. Üksi. Oma toas. Oma mõtetega. Ka blogi on üks eneseväljenduse vormidest, milles ma aina isiklikumaks ja paljusõnalisemaks lähen. Kuidas see on sünkroonis minu väidetava introvertsusega?
Ütleme nii, et pigem see ongi tunnetuse küsimus ja päris puhtaid inimtüüpe ju polegi. Aga ise ma tajun, et iga mööduva kuuga, olen ma aina kinnisem. Loomulikult ma räägin inimestega ja vanast ajast on sisse jäänud teatud käitumisviisid, mis rakenduvad automaatselt, ilma keeruliste sisemiste monoloogideta. Aga selline asi nagu "ebamugav vaikus" on minu jaoks aina võõram kontseptsioon. Mul on vaikuses väga mugav. Mugavam, kui ma seda endale tunnistada sooviks.
Niisiis, minust on saanud introvert. Võibolla ühel päeval muutun sangviinikuks või koleerikuks. See ei üllataks mind sugugi. Tegelikult, kui aus olla, siis nii sangviinik, kui koleerik oleksid ekstraverdist loomulikum areng, kui introvert. Aga ju siis mulle ei meeldi kerged lahendused.
*Pildistas Tatjana Siipan
Nagu igal teisel, on ka minul esinemishirm. See pole ehk täielikult kooskõlas ekstraverdi olemusega, aga kõigil omad kiiksud. Ajaga on minu esinemishirm eskaleerunud. See on jõudnud tasemeni, kus juba sõnumile vastamine katab mind külma higiga. Mul tekib kirjeldamatu stress sellest, kui ma pean minema kooli, et oma lapse klassijuhatajaga arenguvestlust pidada. Pulss tõuseb, kui ma pean müüjaga kaks sõna vahetama. Igal hommikul planeerin ma oma kodust väljumist minuti täpsusega, kuna mõtlen läbi, kas ma sel hommikul olen valmis ühe või teise naabrimehega kokku põrkama. Ja asi pole isegi selles, et mul oleks midagi konkreetse kokkupõrke vastu. Ma võiks öelda, et isegi vastupidi.
Esialgu oli see ilming veidi imelik. Siis hakkas see mind segama, sest minu normaalne elukorraldus oli häiritud. Lõpuks, nagu kõigi teiste asjadega siin elus, mille üle mul voli puudub, ma leppisin. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et ju ma siis olengi selline.
Samuti on aastatega vähenenud vajadus seltskonna järgi. Kunagi olin ma päris kindlasti see, kes mõtles, et mida rohkem, seda uhkem. Rohkem sõpru, tuttavaid, seltskonda. Üksi olles ma lausa kängusin. Aga siis käis mingi klõps, või vist otseselt mitte klõps, sest ma ei saa näpuga teatud kuupäevale osutada ja öelda, et vot, näed sel teisipäeval kell 16.33 hakkasin teisiti mõtlema ja tundma. Ju see pigem selline vaikne, silmale tajumatu areng oli. Igatahes mingil hetkel ma adusin, et ma ei taha enam nii palju suhelda. Ma eelistangi kodus olemist, nina raamatus, klapid kõrvades, silmad ekraanil. Isegi kui ma väljas käisin ja suhtlesin, ei nautinud ma seda enam endistviisi. Ja asi polnud teistes, vaid minus. Nemad olid ikka kõik samasugused nagu alati. Mina olin muutunud. Muutunud introverdiks.
Mu käitumine polegi nii väga teistsugune. Kui ma inimestega kohtun, siis ma ikka jutustan rõõmsalt ja naeran. Vabalt võin minna võõra inimese juurde teda trennisaalis kabistama ja juttu tegema. Sellepärast ei saa mu sõbrad aru, kui ma ütlen, et ma pigem olen kodus. Üksi. Oma toas. Oma mõtetega. Ka blogi on üks eneseväljenduse vormidest, milles ma aina isiklikumaks ja paljusõnalisemaks lähen. Kuidas see on sünkroonis minu väidetava introvertsusega?
Ütleme nii, et pigem see ongi tunnetuse küsimus ja päris puhtaid inimtüüpe ju polegi. Aga ise ma tajun, et iga mööduva kuuga, olen ma aina kinnisem. Loomulikult ma räägin inimestega ja vanast ajast on sisse jäänud teatud käitumisviisid, mis rakenduvad automaatselt, ilma keeruliste sisemiste monoloogideta. Aga selline asi nagu "ebamugav vaikus" on minu jaoks aina võõram kontseptsioon. Mul on vaikuses väga mugav. Mugavam, kui ma seda endale tunnistada sooviks.
Niisiis, minust on saanud introvert. Võibolla ühel päeval muutun sangviinikuks või koleerikuks. See ei üllataks mind sugugi. Tegelikult, kui aus olla, siis nii sangviinik, kui koleerik oleksid ekstraverdist loomulikum areng, kui introvert. Aga ju siis mulle ei meeldi kerged lahendused.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar