Mis asi see oli, mis sind tema juures esiteks köitis? Tema pilk, kõnnak, naeratus või mingi seletamatu aura? Sest me harva ju mäletame seda päris esimest kohtumist. Ja ometi, kunagi see oli. Ilma selle esimeseta poleks olnud teist.
Ehk meenub siis see teine märkamine? Kas tajusime kusagil sügaval enda sees tuttavat pilku, kõnnakut, naeratust, aurat ja viivitasime hetke enne oma argitoimetustega jätkamist?
Võttis kaua võttis, kas korra, kaks või nelikümmend, kuni see märkamine polnud enam juhuslik, vaid oodatud, otsitud, planeeritud. Ütleme, et see oli välimus, mis köitis. Juuksed, silmad, viigipüksid… Lisaks sellele hakkasid sa märkama muud. Hakkasid märkama käsi, maneere ja lõhna. Iga kord, kui teda nägid, leidsid temas midagi uut. Mis tunne sind valdas, kui sa neid pusletükke kogusid ja paika sättisid? Oli see meeldimine? Sümpaatia? Tõmme?
Mis sai siis, kui sa julgesid endale tunnistada, et ta meeldib sulle? Hakkasid tema juures märkama ainult seda, mis teda sinu jaoks veelgi meeldivamaks muudab? Ikka hakkasid, ära luiska siin midagi! Kas veensid end, et sa väärid teda, sest ta on sinu jaoks piisavalt hea? Ilmselt veensid. Sest ta ju meeldis sulle väga.
Mida sa siis tegid? Ootasid sobivat juhust, et temaga tutvuda? Kaua sa ootasid? Kas sul oli raske oodata, teades et ta sulle meeldib ja uskudes, et väärid teda? Kas selle ootamise ajal jõudsid end veenda vahel ka vastupidises, noh, et ta tegelikult sulle nii väga ei meeldigi ja ega sa teda ei vääri? Ma tean, see mõte käis korduvalt su peast läbi.
Mida sa täpselt tundsid, kui selgus, et tema meelest sa teda ei vääri, et sa ei meeldi talle niiviisi? Kui kaua see sulle haiget tegi? Ja kuidas sa valust üle said, millega end lohutasid? Ütlesid, et ega ta ju tegelikult nii imeline polegi? Et kui lähedalt vaadata, siis pole mingi prints vaid hoopis mats?
Ja siis vahepeal oli sul juba päris hea. Oli ju? Juba sulle tundus, et kõik on möödas. Meeldimisest on üle saadud ja see oligi pinnapealne, sest põhines välimusel ja nendel üksikutel pusletükkidel, mis juhuslikult vedeledes jätsid kena mulje, aga tegelikult pole aimugi, mis nad õigesti kokkusättides lõpuks ilmsiks oleksid toonud.
Ütle, millal sa aru said, et temast polegi üldse nii lihtne üle saada, sest kuidagi märkamatult on avanenud maailm, mis pole kõigest nahapaksune? Kas sa tabasid ära selle hetke, millal välimust sa enam ei märganudki, sest tema loomus ületas meeldiva välimuse kõrge kaarega? Mida sa siis täpselt tundsid? Mis tunne see oli? Vaimustus? Imetlus? Armumine?
Mida sa siis tegid? Hakkasid otsima temas ebameeldivaid ning eemaletõukavaid iseloomujooni? Võimendasid iga valet liigutust ja lubasid endale, et ta pole see kelleks teda pidasid? Kaua sa rääkisid endale seda? Kas sa vahel tundsid ka, et okei, nüüd ongi kõik, see pime armumine on möödas ja sa oled vaba? Kaua see tunne sul tavaliselt kestis? Ja miks sa praegu oled siin ja sellest tundest puudust tunned?
Sest sa ju ei looda enam. Juba ammu mitte. Sa tead küll, millega see asi lõppeb. Ja ometi, kuidas sa selle tunde välja peaksid lülitama? Sest sa ei tee ju seda meelega. Ega tema. Vähemalt sa ei usu, et ta teeks seda meelega, sest miks ta peaks? Ta on selline nagu ta on ja sina selline nagu sa oled. Juhtumisi on nii, et tema meeldib sulle ja sina talle mitte. Ja see tunne teeb sind nii haavatavaks, nii hellaks, nii õrnaks. Ja sa ei taha nii tunda, sest sul puudub selle tunde üle kontroll. Parema meelega oleksid tugev, jäik ja karm, sest siis ei saaks sa haiget.
See on üks igavesti vastik tunne, see misiganes tunne see ongi. Ronib su sisse, salaja, sirutab oma kombitsad su sees harali ja võtab su üle. Sa ei saa arugi kuidas see juhtus, veel vähem kuidas seda peatada ja välja juurida. See teeb sind nõrgaks, jõuetuks ja haigeks. Võtab sind täielikult enda valdusesse ja sul pole siin sõnaõigust. Sa võid veenda, paluda, halada, ähvardada, nutta ja anuda, aga see teeb ikka seda mida heaks arvab.
Mis tunne see on, ah?
*Pildistas Eveli Johanson
Ehk meenub siis see teine märkamine? Kas tajusime kusagil sügaval enda sees tuttavat pilku, kõnnakut, naeratust, aurat ja viivitasime hetke enne oma argitoimetustega jätkamist?
Võttis kaua võttis, kas korra, kaks või nelikümmend, kuni see märkamine polnud enam juhuslik, vaid oodatud, otsitud, planeeritud. Ütleme, et see oli välimus, mis köitis. Juuksed, silmad, viigipüksid… Lisaks sellele hakkasid sa märkama muud. Hakkasid märkama käsi, maneere ja lõhna. Iga kord, kui teda nägid, leidsid temas midagi uut. Mis tunne sind valdas, kui sa neid pusletükke kogusid ja paika sättisid? Oli see meeldimine? Sümpaatia? Tõmme?
Mis sai siis, kui sa julgesid endale tunnistada, et ta meeldib sulle? Hakkasid tema juures märkama ainult seda, mis teda sinu jaoks veelgi meeldivamaks muudab? Ikka hakkasid, ära luiska siin midagi! Kas veensid end, et sa väärid teda, sest ta on sinu jaoks piisavalt hea? Ilmselt veensid. Sest ta ju meeldis sulle väga.
Mida sa siis tegid? Ootasid sobivat juhust, et temaga tutvuda? Kaua sa ootasid? Kas sul oli raske oodata, teades et ta sulle meeldib ja uskudes, et väärid teda? Kas selle ootamise ajal jõudsid end veenda vahel ka vastupidises, noh, et ta tegelikult sulle nii väga ei meeldigi ja ega sa teda ei vääri? Ma tean, see mõte käis korduvalt su peast läbi.
Mida sa täpselt tundsid, kui selgus, et tema meelest sa teda ei vääri, et sa ei meeldi talle niiviisi? Kui kaua see sulle haiget tegi? Ja kuidas sa valust üle said, millega end lohutasid? Ütlesid, et ega ta ju tegelikult nii imeline polegi? Et kui lähedalt vaadata, siis pole mingi prints vaid hoopis mats?
Ja siis vahepeal oli sul juba päris hea. Oli ju? Juba sulle tundus, et kõik on möödas. Meeldimisest on üle saadud ja see oligi pinnapealne, sest põhines välimusel ja nendel üksikutel pusletükkidel, mis juhuslikult vedeledes jätsid kena mulje, aga tegelikult pole aimugi, mis nad õigesti kokkusättides lõpuks ilmsiks oleksid toonud.
Ütle, millal sa aru said, et temast polegi üldse nii lihtne üle saada, sest kuidagi märkamatult on avanenud maailm, mis pole kõigest nahapaksune? Kas sa tabasid ära selle hetke, millal välimust sa enam ei märganudki, sest tema loomus ületas meeldiva välimuse kõrge kaarega? Mida sa siis täpselt tundsid? Mis tunne see oli? Vaimustus? Imetlus? Armumine?
Mida sa siis tegid? Hakkasid otsima temas ebameeldivaid ning eemaletõukavaid iseloomujooni? Võimendasid iga valet liigutust ja lubasid endale, et ta pole see kelleks teda pidasid? Kaua sa rääkisid endale seda? Kas sa vahel tundsid ka, et okei, nüüd ongi kõik, see pime armumine on möödas ja sa oled vaba? Kaua see tunne sul tavaliselt kestis? Ja miks sa praegu oled siin ja sellest tundest puudust tunned?
Sest sa ju ei looda enam. Juba ammu mitte. Sa tead küll, millega see asi lõppeb. Ja ometi, kuidas sa selle tunde välja peaksid lülitama? Sest sa ei tee ju seda meelega. Ega tema. Vähemalt sa ei usu, et ta teeks seda meelega, sest miks ta peaks? Ta on selline nagu ta on ja sina selline nagu sa oled. Juhtumisi on nii, et tema meeldib sulle ja sina talle mitte. Ja see tunne teeb sind nii haavatavaks, nii hellaks, nii õrnaks. Ja sa ei taha nii tunda, sest sul puudub selle tunde üle kontroll. Parema meelega oleksid tugev, jäik ja karm, sest siis ei saaks sa haiget.
See on üks igavesti vastik tunne, see misiganes tunne see ongi. Ronib su sisse, salaja, sirutab oma kombitsad su sees harali ja võtab su üle. Sa ei saa arugi kuidas see juhtus, veel vähem kuidas seda peatada ja välja juurida. See teeb sind nõrgaks, jõuetuks ja haigeks. Võtab sind täielikult enda valdusesse ja sul pole siin sõnaõigust. Sa võid veenda, paluda, halada, ähvardada, nutta ja anuda, aga see teeb ikka seda mida heaks arvab.
Mis tunne see on, ah?
*Pildistas Eveli Johanson
Kommentaarid
Postita kommentaar