Mõrtsukšampooni kättemaks

See on nüüd lugu, mida ma olen ammu mõelnud kirjutada, aga piinlik on, noh. Piinlik, sest ma olen pidevalt rääkinud puhastest aknaklaasidest, puhtast autost ja pesutriikimisest. Aga lugu on nii, et kuigi ma sisuliselt magan Cif kaisus, siis ei ole ma suutnud oma puhtusearmastust kõigile lastele edasi pärandada.

Nimelt on mul juba mitu aastat ühe pojaga pidevalt vaidlused kasimisteemadel. See on väljunud igasuguse kontrolli alt (loe: minu kontrolli alt). Asjad mida ma olen talle öelnud, millega ähvardanud, kuidas teda jõuga sundinud pesema - see on kõik olnud väga hirmus ja kohutav. Ma võin mürki võtta, et tal sellest lapsepõlvetrauma on.

Ma ei saa öelda, et mu teised võsukesed eriti agaralt pesuruumis aega veedaksid. Üldiselt ikka tuleb neile seda meelde tuletada.  Aga kui ma seda teen, siis nad ka kuuletuvad. Väljaarvatud see üks siis. Ja asi pole isegi selles, et ta ei peseks ennast. Tegelikult ma võin liialdamata väita, et tema kulutab kogu vannitoa hõivatuse ajast julgelt 30%. Ainult et, ta ei kasuta šampooni/ dušigeeli. Ta ütleb, et see on mürk ja tema ei suvatse mürki endale peale panna.

They're coming to get you, Barbara!

Olen püüdnud kavalusega talle vastu tulla. Noh, et lähme, ostame sulle spetsjomm mahe/öko pesugeeli. Sellega on nõus. Aga! Ta ei kasuta seda ikkagi. See lihtsalt on seal vannitoas.

Kui ma küsin temalt, et las tutvustab mulle statistikat kõigi šampooniohvrite kohta, siis itsitab ja ütleb, et vahet pole, tema ikka ei pese ennast. Piisab veest.

Teate, mis ma ütlen, ei piisa! Mitte, et ma ise mingi hull keemiafänn oleksin ja igale poole valgendajat pihustaks, aga mingil määral keemiat on vältimatu. Olen üle elanud ka etapi, kus ma kasutasin ainult äädikat ja soodat kodu koristamisel, ja mingi aeg saab sellega hakkama. Aga mitte lõputult ja mitte igal pinnal. Seega, keemia on mõistlikul määral vajalik. Liiga palju on muidugi halb, allergiad ja värki, aga natuke võiks. Arvestades, mis meie ümber lendleb ja kui rikutud õhk on, siis on vaja sellega võitlemise vastu tiba agressiivsemaid vahendeid.

Ja ei maksa mulle rääkida, et sada aastat tagasi inimesed pesid ennast ainult üks kord nädalas saunas ja ka seepi ei kasutatud. Vale puha! Jah, võibolla tõesti käidi saunas kord nädalas, aga päevas korra-paar loputas ennast iga tööline. Võibolla seal Prantsusmaal need snoobid, Versailles neli sajandit tagasi pesid ennast kaks korda elus - pärast sündi ja enne matuseid - aga neil jooksid hiired ka soengutes ringi, seega, ärge parem hakake, eks ole. Ja seep on ka juba tuhandeid aastaid vana leiutis. Ja üldse, juba tervise seisukohalt on hügieen rangelt soovitatav. Kes see ikka tahaks, et mingi tohter teie sees soolikaid ümber tõstab, kui ta ise loputas ainult veega käsi?

Muidugi on võimalik sellega hulluks minna, puhtusega nimelt. Minu omad väidavadki, et ma juba olen nendest klooriaurudest veidi pehmeks läinud peast. Ütlevad, et mul on ebamõistlikud puhtuse standardid. Üks isegi väitis, et meil on steriilne puhtus. Kinnitan, see pole üldse nii. Ma olen mitu korda tolmutortidega tõtt vahtinud, seega, nad eksisteerivad. Kas ma kasutan koristamist mingitlaadi psühholoogiliste painete kinnikatmiseks? Absoluutselt! Aga ma ei näe hetkel ka probleemi. Vähemalt ma ei joo, ei kogu prügi, ei harrasta enesehävituslikke sportimismeetodeid, seega all good.

Olen meie piinlikust probleemist rääkinud ka mõne tuttavaga. Niiviisi poolpimedas ja sosinal. Üldiselt mind lohutatakse ja öeldakse, et see on mööduv nähtus. Pidi suhteliselt tavaline olema teatud vanuses ja üle läheb siis, kui saabub silmarõõm. No mul on kahetised tunded seoses sellega. Esiteks on muidugi hea, et seelikute järgi veel ei joosta, aga teiseks, äkki ta leiab selle daami alles hilistes neljakümnedates? Ja kolmandaks - mul on suur hirm, et noormehe kasimatuses süüdistatakse mind. Noh, et mis ema ma selline olen, et lasen lapsel rokasena ringi hulkuda? Ei hakka ma ju kõigile rääkima, et poiss kardab šampoonimürgitusse surra.

*Postitus on valminud koostöös kõneall oleva kodanikuga.