Ma isegi ei tea kust alustada. Ehk filmist. Vaatasin paar nädalat tagasi ära lõpuks "BlacKkKlansmani". Teadlikult lükkasin selle filmi vaatamist edasi, kuna treilerist jäi mul asjast täiesti teistsugune ettekujutlus. Aga siiski, lõpuks otsustasin talle võimaluse anda ja see film tõeliselt raputas mind.
Loomulikult teadsin ma Ku Klux Klanist. Olen ju "Tuulest viidut" ligemalt tosin kord lugenud. Isegi siis, kui ajaloo õpetaja rääkis, et KKK tegevus lõppes 1870ndatel, teadsin, et see oli naiivne soovunelm. Aga seda, et see toimub ikka veel, see tuli mulle suure šokina. Filmis on dokumentaalkaadrid aastast 2017! Saate aru - 2017! Põhimõtteliselt eile.
Minu jaoks on rassism ja natsionalism väga kauged mõisted. Ma saan aru, et need eksisteerivad, aga ma ei mõista, miks. Miks keegi arvab, et ta on teistest oma sünnikoha, nahavärvi või mõne muu temast absoluutselt sõltumatu asjaolu tõttu parem, kui keegi teine? Ma päriselt ei mõista. Ja vist ei taha ka.
Ja siis, paar päeva tagasi, mida ma Delfist loen? "Juudid ahju!" Päriselt? Aastal 2019? Ja me üllatume, kui Venemaal räägitakse meie natsisõbralikkusest? Tõsiselt?
Ja see polnud kõik. See kõik ei ajendanud mind tegelikult kirjutama. Kirjutama ajendas poja töövihiku sirgeldus. Minu väikse, kukununnukese, kümneaastase poisikese, kes hakkab lohutamatult nutma, kui keegi on tema lemmikhommikusöögi helbed nahka pistnud, töövihikus vahivad mulle vastu rasvased - ma ei suuda siiani uskuda, et ma seda nägin - haakristid! Arupärimise peale teatati, et see oli lihtsalt nali. Võimalik, et ma mõne meelest pisut ülereageerisin, aga sellised asjad ei ole naljakad. Ma olen enam kui veendunud, et see poiss, kes rabile "Heil Hitler!" hõikas tegi ka ainult nalja.
Meenub lugu keskkooli ajast, kus meie koolis andis saksa keele tunde üks poolatar. Poisid ka ilkusid alalõpmata ta klassiukse taga ja tegid antisemitistlikke nalju. Tunnistan, tol ajal ei saanud ma ka aru, miks see nii hull oli. Isegi siis ei saanud aru, kui üks klassivend nende naljade tõttu koolist välja heideti. Kas ma ka nüüd päris lõpuni mõistan? Ilmselt mitte päris lõpuni.
Ja ma ütlen ausalt, see olukord teeb mind väga murelikuks.
Loomulikult teadsin ma Ku Klux Klanist. Olen ju "Tuulest viidut" ligemalt tosin kord lugenud. Isegi siis, kui ajaloo õpetaja rääkis, et KKK tegevus lõppes 1870ndatel, teadsin, et see oli naiivne soovunelm. Aga seda, et see toimub ikka veel, see tuli mulle suure šokina. Filmis on dokumentaalkaadrid aastast 2017! Saate aru - 2017! Põhimõtteliselt eile.
Minu jaoks on rassism ja natsionalism väga kauged mõisted. Ma saan aru, et need eksisteerivad, aga ma ei mõista, miks. Miks keegi arvab, et ta on teistest oma sünnikoha, nahavärvi või mõne muu temast absoluutselt sõltumatu asjaolu tõttu parem, kui keegi teine? Ma päriselt ei mõista. Ja vist ei taha ka.
Ja siis, paar päeva tagasi, mida ma Delfist loen? "Juudid ahju!" Päriselt? Aastal 2019? Ja me üllatume, kui Venemaal räägitakse meie natsisõbralikkusest? Tõsiselt?
Ja see polnud kõik. See kõik ei ajendanud mind tegelikult kirjutama. Kirjutama ajendas poja töövihiku sirgeldus. Minu väikse, kukununnukese, kümneaastase poisikese, kes hakkab lohutamatult nutma, kui keegi on tema lemmikhommikusöögi helbed nahka pistnud, töövihikus vahivad mulle vastu rasvased - ma ei suuda siiani uskuda, et ma seda nägin - haakristid! Arupärimise peale teatati, et see oli lihtsalt nali. Võimalik, et ma mõne meelest pisut ülereageerisin, aga sellised asjad ei ole naljakad. Ma olen enam kui veendunud, et see poiss, kes rabile "Heil Hitler!" hõikas tegi ka ainult nalja.
Meenub lugu keskkooli ajast, kus meie koolis andis saksa keele tunde üks poolatar. Poisid ka ilkusid alalõpmata ta klassiukse taga ja tegid antisemitistlikke nalju. Tunnistan, tol ajal ei saanud ma ka aru, miks see nii hull oli. Isegi siis ei saanud aru, kui üks klassivend nende naljade tõttu koolist välja heideti. Kas ma ka nüüd päris lõpuni mõistan? Ilmselt mitte päris lõpuni.
Ja ma ütlen ausalt, see olukord teeb mind väga murelikuks.
Kommentaarid
Postita kommentaar