Hea küll, ma saan aru, et inimestel on maitsed. Noh, et mis maitseb ja mis ei maitse. Ja siis see, et isegi kui miski maitseb, siis see ei pruugi olla tervislik. Nagu mul näiteks. Kartul maitseb, aga organism ei talu. Need, kes minu kannatusi ei jaga, nemad ei mõista ja arvavad, et ma pirtsutan või üritan endast erilist muljet jätta. Teatud tasemeni ma mõistan seda suhtumist. Mõistan, sest olen ise samamoodi vahel tundnud.
Näiteks üks tüüp nõuab alati ainult ühte, kõige kallimat sorti kohvi. Ütleb, et kõik teised on prügi ja tema ei suuda sellist jälkust juua. Okei, mõistan. Kui ma siin maailmas üldse midagi mõistan, siis see on kohvi, eks ole. Aga! AGA! Saate aru, mees nõuab parimat kohvi maailmas ja siis laseb seda keeta kõige lahjemat võimalikku varianti, mida automaatnekohvimasin üldse võimaldab JA teeb sellest lurrist cappuccino. Ning kuulake nüüd hoolikalt, mitte lihtsalt cappuccino, vaid topelt piimaga cappuccino! Seega, sisuliselt võtab ta kolm uba seda kohvi ja lahjendab selle veega ning valab sellele 2/3 osa piima juurde. See on siis nüüd see maailma parim kohvi ever, eks ole! Mu süda iga kord murdub, kui ma pean sellist kohvi keetma. Ma lähen alati pimedasse nurga taha nende kolme oaga ja valan suuri tuliseid pisaraid, põlvede peal seistes, oad peopesadel sirutatud taeva poole, palun ma andestust kohvijumalalt ja kõigilt väikestelt brasiilia poisikestelt, kes on need oad noppinud ja naistelt, kes neid röstinud, et kogu nende raske töö ja vaev sellise põlastusväärse lõpu peab selles ilmas leidma.
Sarnase reaktsiooni tekitab minus alati see, kui keegi nõuab suhkruvaba limpsi. No ausalt! Keda sa lollitad mees? Sa oled ennast ukerdanud, külg ees, uksest sisse pressinud, burgerirestorani, võtad topletburgeri eine, suurte friikartulite ja kolme kastmega ja siis tellid Coca-Cola zero? See nüüd siis päästab sind rasvumisest või? Üks mu sugulane oli selline. Ise suur nagu maja ja jõi päevas kümme liitrit dieetkarastusjooke. Mis selle tegevuse point on täpselt? Seda, et teadlased on kinnitanud, et rasva- ja suhkruvabad toidud tegelikult kedagi saledamaks ei muuda, seda ma ei hakka siia isegi mitte kirjutama.
No ja siis tulid meile sõbrad kontorisse. Sõid nagu Auschwitzi oravad pähklikausi tühjaks ja kugistasid ka terve kringli alla, nagu sooja õhu ning siis tulevad, asetavad oma pähklirasvast libeda kämbla mulle õlale, vaatavad sügavalt minu tormise merekarva rohelistesse silmadesse ja ütlevad: "Ära neid pähkleid ja kringlit enam osta, need liiga rasvased. Too meile homseks soolaseid kreekereid, ilma soola ja jahuta." Eem, the what now? Kuidas ma sulle soolaseid küpsiseid saan, milles pole soola ja pealegi veel jahuta? Merevett toon purgis vä? Igatahes, tõin neile veel kaks kringlit - soola ja jahuga. Arvate, et need jäid söömata ja vaadati mind etteheitva pilguga? Njah, arvake uuesti.
Näiteks üks tüüp nõuab alati ainult ühte, kõige kallimat sorti kohvi. Ütleb, et kõik teised on prügi ja tema ei suuda sellist jälkust juua. Okei, mõistan. Kui ma siin maailmas üldse midagi mõistan, siis see on kohvi, eks ole. Aga! AGA! Saate aru, mees nõuab parimat kohvi maailmas ja siis laseb seda keeta kõige lahjemat võimalikku varianti, mida automaatnekohvimasin üldse võimaldab JA teeb sellest lurrist cappuccino. Ning kuulake nüüd hoolikalt, mitte lihtsalt cappuccino, vaid topelt piimaga cappuccino! Seega, sisuliselt võtab ta kolm uba seda kohvi ja lahjendab selle veega ning valab sellele 2/3 osa piima juurde. See on siis nüüd see maailma parim kohvi ever, eks ole! Mu süda iga kord murdub, kui ma pean sellist kohvi keetma. Ma lähen alati pimedasse nurga taha nende kolme oaga ja valan suuri tuliseid pisaraid, põlvede peal seistes, oad peopesadel sirutatud taeva poole, palun ma andestust kohvijumalalt ja kõigilt väikestelt brasiilia poisikestelt, kes on need oad noppinud ja naistelt, kes neid röstinud, et kogu nende raske töö ja vaev sellise põlastusväärse lõpu peab selles ilmas leidma.
Sarnase reaktsiooni tekitab minus alati see, kui keegi nõuab suhkruvaba limpsi. No ausalt! Keda sa lollitad mees? Sa oled ennast ukerdanud, külg ees, uksest sisse pressinud, burgerirestorani, võtad topletburgeri eine, suurte friikartulite ja kolme kastmega ja siis tellid Coca-Cola zero? See nüüd siis päästab sind rasvumisest või? Üks mu sugulane oli selline. Ise suur nagu maja ja jõi päevas kümme liitrit dieetkarastusjooke. Mis selle tegevuse point on täpselt? Seda, et teadlased on kinnitanud, et rasva- ja suhkruvabad toidud tegelikult kedagi saledamaks ei muuda, seda ma ei hakka siia isegi mitte kirjutama.
No ja siis tulid meile sõbrad kontorisse. Sõid nagu Auschwitzi oravad pähklikausi tühjaks ja kugistasid ka terve kringli alla, nagu sooja õhu ning siis tulevad, asetavad oma pähklirasvast libeda kämbla mulle õlale, vaatavad sügavalt minu tormise merekarva rohelistesse silmadesse ja ütlevad: "Ära neid pähkleid ja kringlit enam osta, need liiga rasvased. Too meile homseks soolaseid kreekereid, ilma soola ja jahuta." Eem, the what now? Kuidas ma sulle soolaseid küpsiseid saan, milles pole soola ja pealegi veel jahuta? Merevett toon purgis vä? Igatahes, tõin neile veel kaks kringlit - soola ja jahuga. Arvate, et need jäid söömata ja vaadati mind etteheitva pilguga? Njah, arvake uuesti.
Kommentaarid
Postita kommentaar