Juba pikemat aega olen ma mõelnud sõprusest. Õigemini sellest, et ma pole kuigi hea sõber. Ma arvan.
Ma ei järelda seda sellest, et mul poleks sõpru, või ma oleks kuidagi viimasel ajal sõpradest ilma jäänud. Isegi uusi sõprussuhteid suudan sõlmida. Asi pole selles. Aga ma tunnen, et ma olen sõprussuhetes pigem passiivne pool. Jah, kui keegi helistab või kirjutab, siis ma hea meelega suhtlen, aga ma ise väga ei algata vestlusi. Ma tahaks öelda, et see on hiljutine areng, aga ma vist valetaks, kui seda väidaks. Ma arvan, et ma olen alati selline olnud.
Mõtlen küll, et appi seda sõbrannat pole sada aastat näinud, et võiks kohvitada, või et kuidas sellel sõbral läheb, pole temast midagi ammu kuulnud. Aga enamasti tulevad need mõtted öösel, kui kõik juba magavad ja hommikul ma enam ei mäleta. Ja nii ongi.
Ma ei tea miks see nii on. Jah, okei, mul on palju kohustusi ja aega ei jagu niigi. Kuid ma arvan, et see pole hea vabandus. Kõigil ju on kiire ja värki, teised ometi jõuavad oma suhteid hoida ja leiavad aega. Järelikult on mul mingi muu põhjus. Ma lihtsalt pole kõige parem sõber.
Ja ma mõtlen, et kuidas mul ometi on vedanud, et ma enda kõrvale nii ägedad inimesed olen suutnud koguda? Need, kes ise näevad vaeva ja kutsuvad mind välja, ise alustavad vestlusi ja ilmuvad akna taha koogi ja veinipudeliga. Kutsuvad mu lapsi palli mängima ja toovad mulle isetehtud moosi ja mahla.
Ja asi pole ainult suhtluse hoidmises, vaid suhtluses endas. Mina olen see, kes solvub hästi kergesti ja tõmbub selgitusi andmata endasse. Tavaliselt läheb see muidugi mööda sama kiiresti, kui peale tuli, aga noh, ega ta mõnus ei ole.
Loomulikult on ka sõprussuhteid, kus üks pooltest on negatiivne ja mürgine. Olen vähemalt korra sellest ka kirjutanud. Et kui võimalik, siis nendest hoiduda. Alati ei saa, sest mõni inimene võib olla sugulane. Ja isegi lähedane. Siis oled ikkagi sunnitud suhtlema. Aga ma ei räägi praegu sellistest suhetest. Ma räägin toredatest, ülesehitavatest, soojadest inimestest, kes su kõrvale jäävad, kui sul on raske. Kes jagavad su rõõme ja aplodeerivad su edusammude peale. Kes ei heida sulle ette su vigu ja ei pöörita silmi, kui sa pidevalt ühe ja sama reha otsa astud. Ma võin kõhklusteta väita, et mul on selliseid inimesi kordades rohkem, kui ma ise suudan teistele inimestele olla.
Aga egas midagi, sellega tuleb lihtsalt tegeleda. Ise rohkem initsiatiivi ilmutada. Olla ise algataja ja soojem. Sest sõprus on selline õrn asi. Kui ainult üks peab selle nimel pingutama ja vaeva nägema, siis kaua see ei kesta, ja sõpruseks on seda ehk ka alatu nimetada. Niisiis, hoidke alt, kõik mu ripakile jäänud sõberid - I'm going to hunt you down and have my way with ya!
*Pildistas üks Tatjana nimeline sõber
Ma ei järelda seda sellest, et mul poleks sõpru, või ma oleks kuidagi viimasel ajal sõpradest ilma jäänud. Isegi uusi sõprussuhteid suudan sõlmida. Asi pole selles. Aga ma tunnen, et ma olen sõprussuhetes pigem passiivne pool. Jah, kui keegi helistab või kirjutab, siis ma hea meelega suhtlen, aga ma ise väga ei algata vestlusi. Ma tahaks öelda, et see on hiljutine areng, aga ma vist valetaks, kui seda väidaks. Ma arvan, et ma olen alati selline olnud.
Mõtlen küll, et appi seda sõbrannat pole sada aastat näinud, et võiks kohvitada, või et kuidas sellel sõbral läheb, pole temast midagi ammu kuulnud. Aga enamasti tulevad need mõtted öösel, kui kõik juba magavad ja hommikul ma enam ei mäleta. Ja nii ongi.
Ma ei tea miks see nii on. Jah, okei, mul on palju kohustusi ja aega ei jagu niigi. Kuid ma arvan, et see pole hea vabandus. Kõigil ju on kiire ja värki, teised ometi jõuavad oma suhteid hoida ja leiavad aega. Järelikult on mul mingi muu põhjus. Ma lihtsalt pole kõige parem sõber.
 |
| Üksi metsas, siis kui kõik sõbrad mu maha on jätnud |
Ja ma mõtlen, et kuidas mul ometi on vedanud, et ma enda kõrvale nii ägedad inimesed olen suutnud koguda? Need, kes ise näevad vaeva ja kutsuvad mind välja, ise alustavad vestlusi ja ilmuvad akna taha koogi ja veinipudeliga. Kutsuvad mu lapsi palli mängima ja toovad mulle isetehtud moosi ja mahla.
Ja asi pole ainult suhtluse hoidmises, vaid suhtluses endas. Mina olen see, kes solvub hästi kergesti ja tõmbub selgitusi andmata endasse. Tavaliselt läheb see muidugi mööda sama kiiresti, kui peale tuli, aga noh, ega ta mõnus ei ole.
Loomulikult on ka sõprussuhteid, kus üks pooltest on negatiivne ja mürgine. Olen vähemalt korra sellest ka kirjutanud. Et kui võimalik, siis nendest hoiduda. Alati ei saa, sest mõni inimene võib olla sugulane. Ja isegi lähedane. Siis oled ikkagi sunnitud suhtlema. Aga ma ei räägi praegu sellistest suhetest. Ma räägin toredatest, ülesehitavatest, soojadest inimestest, kes su kõrvale jäävad, kui sul on raske. Kes jagavad su rõõme ja aplodeerivad su edusammude peale. Kes ei heida sulle ette su vigu ja ei pöörita silmi, kui sa pidevalt ühe ja sama reha otsa astud. Ma võin kõhklusteta väita, et mul on selliseid inimesi kordades rohkem, kui ma ise suudan teistele inimestele olla.
Aga egas midagi, sellega tuleb lihtsalt tegeleda. Ise rohkem initsiatiivi ilmutada. Olla ise algataja ja soojem. Sest sõprus on selline õrn asi. Kui ainult üks peab selle nimel pingutama ja vaeva nägema, siis kaua see ei kesta, ja sõpruseks on seda ehk ka alatu nimetada. Niisiis, hoidke alt, kõik mu ripakile jäänud sõberid - I'm going to hunt you down and have my way with ya!
*Pildistas üks Tatjana nimeline sõber
Kommentaarid
Postita kommentaar