Stressiga ja stressist

Ehk keegi veel mäletab, et oli aeg, kus ma kilkasin, kui eriti ossom elu mul on? Kuidas kõik mu unistused muudkui täitusid ja elu oli hernes. Mis see eestlaste ütlemine ongi? Et pill tuleb pika ilu peale? Siis, nagu teate, tabas mind masendus. Istusin pimedate kardinate taga ja otsisin elu mõtet. Seda leidmata, I might add, aga otsustades, et puhtalt tahtejõuga ja mitte filosofeerides saab ka hakkama. August ronisin välja, põlved marraskil ja küüned mullased. Nädal oli hea ja siis hakkas teisest otsast kärisema.

Pisiasjad hakkasid kogunema, nagu pilved selgesse taevasse. Mitte midagi märkimisväärset. Aga piisavalt painajalikud, et need mu rahu häiriksid. Ja ma ei tea kuidas teil, aga mul tekitab stress stressi juurde. Ühel hetkel leian ma end, mitte enam muretsemas konkreetsete asjade pärast, vaid üleüldiselt, muretsemas muretsemise pärast.

Ja siis on kaks võimalust. Ma kas hakkan ennast näljutama, sest mul sees keerab ja ükski toiduaine ei püsi sees. Või ma hakkan sööma. Olen mõlemat varianti kogenud. Seega, ma ei teagi, kas ma olen stressibuliimik või -anorektik. Seekord ma hakkasin sööma. Valimatult. Kõike ja hästi palju. See, teadagi tekitas stressi juurde. Sest liigsöömine teeb nõrgaks ja jõuetuks. Ja paksuks. Seega, nähes kuidas kaal tõuseb ja rasvaprotsent teeb tiigrihüppeid, samal ajal tundes, et ma ei jaksa ega taha kuhugi minna ega midagi teha, tekitab see metsiku stressi. Nokk kinni - saba kinni.

Ja kõige selle sees mõtlesin ma, et juhul kui mul oleks kallim, kas see olukord oleks hullem või parem? Kas mees võtaks osa stressist enda kanda ja masseeriks mu pinges õlgu? Või oleks mul mehest veel lisastress?

Paljud asjad, mis minus stressi tekitavad, on pigem psühholoogilised. Mitte sellised, mis nõuaks jõuga sekkumist. Vaid sellised, mis vajavad käehoidmist, ärakuulamist, peasilitamist ja noh, ühte vana head korralikku põlvist nõrgaksvõtvat… musi põsele 😉. Ja kui see viimane asi välja jätta, siis mehed ei ole tingimata kõige ilmselgem valik sellise toe järele. Miks ma siis sõbrannadele ei kurda? Ma olen oma loomult see, kes ei taha näida nõrgana. Ma ei soovi halada ja kurta. Ma võin pärast jutustada sellest, mis mul kõik oli ja kui raske ja värki. Aga sel hetkel kui asi tegelikult päevakorras on, ei taha ma väga sheerida.

Selline stressiolek on kestnud juba jaanuarist ja lõppu ei näi tulevat. Korraks, ainult üheks hetkeks võib mul tekkida, "okei, ehk nüüd sai jagu" tunne, enne kui uus laine mind enda alla matab.

Ühele sõbrannale mainisin hiljuti, et mul on jube stress. Ta küsis vastu, et ei tea millest? Ei, üldse mitte pahatahtlikult või iroonitsedes, siiralt küsis. Vist sai ise ka pärast aru, et polnud vist kõige õigem küsimus. Sest, nelja lapsega üksikema - mis ometi võiks talle küll stressi tekitada? Ega ometi tilkuv köögikraan, pesemata pesuhunnik, märkused koolipäevikus, auklikud sokid diivani patjade vahel, laps kes ei räägi nädalate kaupa ühtegi sõna, teine kes kunagi vait ei suuda jääda, kolmas kes ainult kurika ähvardusel pesus käib ja neljas kellega pooleööni tuleb eestikeele grammatikareegleid tuupida? Ja kui sellest ei piisa, või need pole piisavalt tõsiseltvõetavad põhjused, siis äkki see pidev, lakkamatu süütunne tegemata tööde hulgast, mis kuklas tiksub? Isegi kui ma vahel tunnen, et täna oli efektiivne päev - jõudsin koristada, süüa teha, pesu pesta-triikida, poes käia ja trenni teha, siis see mida ei jõudnud - lastega koos kvaliteetaega veeta (kuidas ma vihkan seda sõna!), raamatut lugeda, sõbranna telefonikõnele vastata, jalgu raseerida - see närib mind halastamatult seestpoolt. Sellist päeva, kui ma tunneks, et ma olen kõike jõudnud, mida selleks päevaks planeerisin, sellist päeva ma ei mäletagi enam. Ikka jääb miljon ja üks pisiasja tegemata, mis mulle rahu ei anna.

Ja mis oleks väljapääs? Kellega oma vastutust jagada? Pole ju kedagi. Olengi ise selles olukorras vastutav. Ma ei saa minna sugulaste juurde ja paluda, et õppige minu lastega vene keelt. Helistada sõbrannale, et kuule, tee palun sel nädalal meil süüa. Koputada naabri uksele ja paluda tal aknaid pesta, sest ma tahaks ennast hoopis vaikselt mõnes nurgas kerra tõmmata ja tunnikese raamatut lugeda või sõbrannaga klaasikese veini juua. Või noh, saaksin. Aga see ju eeldaks palumist, abi küsimist. Ja juba sellele mõtlemine tekitab minus lisastressi.

Ühesõnaga, minu mõistus on otsas. Mul pole halli aimugi, kust otsast oma asju hakata harutama, et ma normaalseks tagasi saaksin. Ja juba ma tean, kuidas see asi lõppeb. Keha ütleb üles. Kõik minu haigused, mida olen põdenud on olnud stressist. Minu organism on lihtsalt nii tark, et ta teeb pealesunnitud restardi. Jooksutab kõvaketta kokku ja nii langevad asjad paika. Sest, kui sul on päriselt mingi probleem - tervisehäda, siis sa ei jõuagi muuga tegeleda, kui terveks saamisega. Siis näedki asju õiges valguses, nö suurt pilti, seda mis on tegelikult tähtis. Ja ma pole juba terve aasta korralikult haige olnud. Isegi nohu pole olnud, palavikust või köhast rääkimata. Kohe ebareaalselt terve olen olnud. Endal ka juba imelik.

*Pildistas Kadri Vahtramäe