Märkamatult on juhtunud nii, et ma olen vanemaks jäänud. Mis on endaga kaasa toonud selle, et mehed mu ümber on ka vanemad. Ja noh, kuidas nüüd ilusti öelda.... kummalisemad. Esiteks ma arvasin, et asi on minus. Teate ju küll, et kui sa pidevalt mingit tüüpi inimeste otsa koperdad, siis järelikult saadad alateadlikult välja signaale, mis selliseid ligitõmbavad. Ja sellepärast ma valjusti sellest ei rääkinud.
Aga siis võttis selle teema üles minu sõbranna. Tema nimelt ei otsi kedagi, ei saada välja mingeid signaale, aga oma töö tõttu on sunnitud 40+ meestega kokku puutuma. Ja räägib siis mulle, et tead, nad on kõik peast ära keeranud oma esoteeriliste eneseotsingute juraga. Miks ma siis ei tea, ammu juba teadsin, enda teada hoidsin, sest arvasin, et ma äkki ise kuidagi kiiksuga. Seega jah, kuna nüüd on asi nii, et ilmselgelt pole viga minus, vaid ikkagi meestes, siis sellest peab kirjutama.
Ühised nimetajad neil meestel on 1) nad on vallalised, 2) nad on saanud haiget, 3) nad käivad neljakümnendaid. Pealtpoolt vaadates jääb esiti mulje, et täitsa tavalised mehed. Isegi võiks öelda, et "normaalsed". Aga siis teevad nad saatusliku vea - avavad suu ja toovad sealt mõtteid kuuldavale. Nad räägivad enesearengust, oma mina tunnetamisest ja emotsioonidega toimetulemisest. Soovitan, kui sellist juttu juba tulema hakkab, siis on midagi mäda. Ei, tõsiselt. Sest kui lasta neil samas voolus edasi ujuda, siis sealt tuleb juba kraadi võrra kangem kraam. Kui nad ufodest ja puu kallistamisest räägivad, siis on veel lootust, aga seda on vähe. Rohkem on kristallide maagilise väe ja kehade energia juttu. Kui ma nüüd viisakalt peaksin ennast väljendama, siis sellist meeleheitel hullu kassitädi juttu, kes sensitiivide saateid jälgib ja kohvipaksult endeid loeb.
Eneseotsingud ja teostamine ei ole tegelikult kuidagi taunimisväärsed etapid elus. Aga otsida seda "ülevalt", läbi tantristlike rituaalide, vaadates "hingestatult teise inimese silmadesse ja hoides temal samal ajal soojadest pihkudest kinni"... eem… njah. See jutt on ootuspärane, ütleme kahekümnendates aastates naiste hulgas. Kus nad avastavad, et materiaalne ühiskond ei pakugi tegelikult õnnetunnet ja rahulolu. Ja eneseteostus algab enda mõttemaailma korrigeerimisest, mitte uute Gucci stringide ostmisest. Aga kuuldes samasugust juttu meestelt, kelle lapsed peaksid juba selliseid "avastusi" täheldama, see on hirmus ja eemaletõukav.
Ja nüüd tekib küsimus, et kui meil on sellised mehed, enamasti on nad ka üksikud, siis kas nad on üksikud, sellepärast, et nad on sellised, või on nad sellised, sellepärast, et nad on üksikud? Sest kõik neljakümnendates mehed pole ju sellised. Aga hirmuäratavalt suur protsent vallalistest meestest selles vanuses jällegi on, sellised. Et, kumb asjaolu teise tingib? Vallalisus või esoteerika?
Mul on loomulikult enda teooria. Nagu alati. Mina arvan, et tegu pole ainult keskeakriisiga. Ma arvan, et siin on lugu arenenud umbes nii: elasid mees naisega/elas mees üksi ja armastus sai otsa/armastust ei tulnud. Mehed, nagu me teame, otsivad pigem viga väljast - naine on süüdi/naised on lollid/pole piisavalt head. Nii kaua kuni nad nii arutlevad suudavad nad säilitada teatud meestele loomuomase normaalsuse (või siis muutuvad isekateks tõpranahkadeks (aga kas see polegi mitte väga iseloomulik igale isasele? (vähemalt naiste juttude põhjal järeldades?))). Aga ühel hetkel, olenemata asjaoludest, hakkab see mees mõtlema teistpidi, et mis siis, kui äkki, jumal hoidku selle eest, viga on hoopis temas? Õnneks heidab suurem enamus mehi selle mõtte kiiresti kõrvale ja on normaalsed mehed edasi. Aga siis need teised, tundelisemad, need hakkavad seda mõtet edasi arendama. Hakkavad lugema, kursustel käima, teraapias, kogunemistel jne. Ja siis nad kuulavad ja mõtlevad, tunnevad, analüüsivad, hoiavad kätest kinni ja lasevad energiaväljadel enda üle võimust võtta. Ühesõnaga - okse!
Ausalt, mina ei oska aimata, mis selle jama eesmärk peaks olema. Mida nad loodavad sellega saavutada?
Mul on hirmus kiusatus kirjutada, et iga normaalne naine jookseb sellise isase eest, kiiresti ja kaugele, aga noh, mida ma ka normaalsetest naistest tean? Tegelikult, mida ma mõtlen, on see, et mina isiklikult vaatan selliseid isendeid teatud üleoleku ja nukrusega. Umbes, et nii noor ja juba nii loll.
Mis siis kokkuvõtteks öelda? Üksik naine võib olla nukker ja hale vaatepilt, jah. Aga üksik mees on ohtlik, eelkõige iseendale.
Aa, ja seda nüüd ka kindlasti, et hea küll, ma proovisin endast vanematega liini ajada, aga nagu öeldud, siis liiga veidrad minu jaoks, ma naasen ikka tagasi nende allaneljakümneste mänguväljakule.
Muide, seda lugu kirjutades ja seejuures agaralt silmi pööritades, sain ma nii hullu migreenihoo, et pean nüüd pikali olema ja jahedat rätikut laubal hoidma. Ärge siis pahandage, kui ma paar päeva blogisse ei jõua.
Aga siis võttis selle teema üles minu sõbranna. Tema nimelt ei otsi kedagi, ei saada välja mingeid signaale, aga oma töö tõttu on sunnitud 40+ meestega kokku puutuma. Ja räägib siis mulle, et tead, nad on kõik peast ära keeranud oma esoteeriliste eneseotsingute juraga. Miks ma siis ei tea, ammu juba teadsin, enda teada hoidsin, sest arvasin, et ma äkki ise kuidagi kiiksuga. Seega jah, kuna nüüd on asi nii, et ilmselgelt pole viga minus, vaid ikkagi meestes, siis sellest peab kirjutama.
Ühised nimetajad neil meestel on 1) nad on vallalised, 2) nad on saanud haiget, 3) nad käivad neljakümnendaid. Pealtpoolt vaadates jääb esiti mulje, et täitsa tavalised mehed. Isegi võiks öelda, et "normaalsed". Aga siis teevad nad saatusliku vea - avavad suu ja toovad sealt mõtteid kuuldavale. Nad räägivad enesearengust, oma mina tunnetamisest ja emotsioonidega toimetulemisest. Soovitan, kui sellist juttu juba tulema hakkab, siis on midagi mäda. Ei, tõsiselt. Sest kui lasta neil samas voolus edasi ujuda, siis sealt tuleb juba kraadi võrra kangem kraam. Kui nad ufodest ja puu kallistamisest räägivad, siis on veel lootust, aga seda on vähe. Rohkem on kristallide maagilise väe ja kehade energia juttu. Kui ma nüüd viisakalt peaksin ennast väljendama, siis sellist meeleheitel hullu kassitädi juttu, kes sensitiivide saateid jälgib ja kohvipaksult endeid loeb.
Eneseotsingud ja teostamine ei ole tegelikult kuidagi taunimisväärsed etapid elus. Aga otsida seda "ülevalt", läbi tantristlike rituaalide, vaadates "hingestatult teise inimese silmadesse ja hoides temal samal ajal soojadest pihkudest kinni"... eem… njah. See jutt on ootuspärane, ütleme kahekümnendates aastates naiste hulgas. Kus nad avastavad, et materiaalne ühiskond ei pakugi tegelikult õnnetunnet ja rahulolu. Ja eneseteostus algab enda mõttemaailma korrigeerimisest, mitte uute Gucci stringide ostmisest. Aga kuuldes samasugust juttu meestelt, kelle lapsed peaksid juba selliseid "avastusi" täheldama, see on hirmus ja eemaletõukav.
Ja nüüd tekib küsimus, et kui meil on sellised mehed, enamasti on nad ka üksikud, siis kas nad on üksikud, sellepärast, et nad on sellised, või on nad sellised, sellepärast, et nad on üksikud? Sest kõik neljakümnendates mehed pole ju sellised. Aga hirmuäratavalt suur protsent vallalistest meestest selles vanuses jällegi on, sellised. Et, kumb asjaolu teise tingib? Vallalisus või esoteerika?
Mul on loomulikult enda teooria. Nagu alati. Mina arvan, et tegu pole ainult keskeakriisiga. Ma arvan, et siin on lugu arenenud umbes nii: elasid mees naisega/elas mees üksi ja armastus sai otsa/armastust ei tulnud. Mehed, nagu me teame, otsivad pigem viga väljast - naine on süüdi/naised on lollid/pole piisavalt head. Nii kaua kuni nad nii arutlevad suudavad nad säilitada teatud meestele loomuomase normaalsuse (või siis muutuvad isekateks tõpranahkadeks (aga kas see polegi mitte väga iseloomulik igale isasele? (vähemalt naiste juttude põhjal järeldades?))). Aga ühel hetkel, olenemata asjaoludest, hakkab see mees mõtlema teistpidi, et mis siis, kui äkki, jumal hoidku selle eest, viga on hoopis temas? Õnneks heidab suurem enamus mehi selle mõtte kiiresti kõrvale ja on normaalsed mehed edasi. Aga siis need teised, tundelisemad, need hakkavad seda mõtet edasi arendama. Hakkavad lugema, kursustel käima, teraapias, kogunemistel jne. Ja siis nad kuulavad ja mõtlevad, tunnevad, analüüsivad, hoiavad kätest kinni ja lasevad energiaväljadel enda üle võimust võtta. Ühesõnaga - okse!
Ausalt, mina ei oska aimata, mis selle jama eesmärk peaks olema. Mida nad loodavad sellega saavutada?
Mul on hirmus kiusatus kirjutada, et iga normaalne naine jookseb sellise isase eest, kiiresti ja kaugele, aga noh, mida ma ka normaalsetest naistest tean? Tegelikult, mida ma mõtlen, on see, et mina isiklikult vaatan selliseid isendeid teatud üleoleku ja nukrusega. Umbes, et nii noor ja juba nii loll.
Mis siis kokkuvõtteks öelda? Üksik naine võib olla nukker ja hale vaatepilt, jah. Aga üksik mees on ohtlik, eelkõige iseendale.
Aa, ja seda nüüd ka kindlasti, et hea küll, ma proovisin endast vanematega liini ajada, aga nagu öeldud, siis liiga veidrad minu jaoks, ma naasen ikka tagasi nende allaneljakümneste mänguväljakule.
Muide, seda lugu kirjutades ja seejuures agaralt silmi pööritades, sain ma nii hullu migreenihoo, et pean nüüd pikali olema ja jahedat rätikut laubal hoidma. Ärge siis pahandage, kui ma paar päeva blogisse ei jõua.
Kommentaarid
Postita kommentaar