Kui suhted lõppevad, siis tekib paratamatult küsimus, et miks. Mida ma valesti tegin? Kas ma polnud piisavalt ilus, tark, tubli? Nende küsimustega on huvitav asi. Sarnane mõtetele, mis vajavad välja ütlemist - see, et sa pead seda ütlema, ei tähenda, et seda peab kuulma. Ja kui sa arvad, et vastus küsimusele "miks" sind aitab, siis sa eksid. Ei aita. Ainult haiget teeb.
Ma tean, et teil on ehk raske seda praegu uskuda, aga kunagi olin ma tegelikult meeldiv ja tore inimene. Ammu. Eelmisel sajandil. See oli enne seda, kui inimesed hakkasid mulle ütlema, et ma ilus olen. Mis on iseloomu kasvatamise puhul väärtuslik element. Niisiis, oli aeg kus ma olin soe ja sõbralik. Ma ei plõksinud teistele vastu, kuulasin inimesi, olin abivalmis ja hoolitsev.
Teate kui suur soov mul on praegu kirjutada: "aga siis tehti mulle nii haiget, ja minu headus pöörati kõik minu vastu, ning mul polnud teist võimalust, kui hakata õelaks, kurjaks ja kibestunuks"? Väga suur! Aga ma ei tee seda. Sest ma arvan, et see pole tegelikult mingi õigustus. See on hale ja pinnapeale selgitus. Kui midagi, siis see näitab nõrkust, mitte tugevust.
Ja ma tunnistangi, ma olen nõrk. Ma ei julge enam olla hea. Ja teate, mis on kõige naljakam? Inimesed ei eeldagi seda minult!
Loomulikult võiks mõelda, et fain, käitu siis külmalt ja üleolevalt, aga ole ikka inimene edasi. Aga teate, see ei käi nii lihtsalt. Alguses, jah, sa näitled, et oled kõva vend ja keegi sulle korda ei lähe. Aga siis hakkab see sulle meeldima. Ja sa ei teeskle enam. Teeskled hoopis, et sa oled tore ja meeldiv. Ise tead seda, et teeskled ja kui siis sulle keegi ütleb, et sa nii armas inimene oled, siis teeb see haiget. Sest sa ju tegelikult tead…
Kui poiste isa minema läks, siis heitis ta mulle ette, et ma olin liiga hea. Mõni aeg hiljem, kui me veel suhtlesime, aga minust oli juba õelusekott kujunemas, siis ta ütles, et kui sa oleksid selline (aka bitch) meie abielu jooksul olnud, siis oleksin ma meie suhte nimel rohkem pingutanud ja meie abielu oleks ehk püsimagi jäänud. Tõesõna, nii ütleski, vaatas mulle imetlevalt silma ja ütles. Tunnistan, see lause pole mind motiveerinud paremaks inimeseks hakkama.
Aga nüüd on midagi muutunud. Ja ma arvan, et minul on aeg muutuda. Nelikümmend läheneb ja ega seda välimust enam kauaks ei jagu. Äkki selle ussi südame all on veel midagi muud ka alles, ehk õnnestub ühe muutumise pöörata teistpidiseks? Ei pea ju täiesti ümber õppima, lihtsalt vanad tarkuseterad meelde tulema. Naeratama rohkem, liikluses rahulikumalt võtma, teenindajaid kiitma, sõpru kallistama…
Kõik selle kirjutasin kenasti üles ja alles siis hakkasin mõtlema. Et see kõik on üks paras jamps. Noh, mitte see, et ma peaksin meeldivamaks inimeseks hakkama, aga see, et ma seda praegu poleks. Sest faktid.
Fakt nr 1: kliendid jumaldavad mind. Igal pool, kus ma olen tööl olnud, on kliendid mind jumaldanud.
Fakt nr 2: kolleegid armastavad mind, või vähemalt suurem osa. Isegi need, kellele ma väga ei meeldi.
Fakt nr 3: mu lapsed hindavad mind. Üks päev Kärbes ütles, et tema meelest olen ma maailma parim ema. Põhjendas seda sellega, et ma aitan teda koolitöödega ja ei karju eriti tihti. Okei, see pole ehk kõige vingem põhjendus, aga ikkagi, eks.
Fakt nr 4: naabrid. Kõik, ma rohkem ei ütle midagi. Aga lihtsalt, eks, kui keegi veel, siis naabrid peaksid ometi mu kohta kõige hullemaid räpaseid saladusi teadma, ja ikkagi, ma meeldin neile. Või enamusele vähemalt.
Fakt nr 5: suvakad inimesed tänaval. Väga paljud lehvitavad mulle, kui ma neile teed annan, teenindajad tänavad mind komplimendi eest jne.
Fakt nr 6: mehed. Kõik kes mul on kunagi olnud meenutavad mind ainult hella sõnaga ja tahavad hirmsal kombel sõbrad edasi olla.
Fakt nr 7: sugulased. No olgu, siin võiks norida, sest veri. Aga ikkagi. Antud hetkel on oluline minu iseloomu headust demonstreerida, seega, ma kasutan kõiki mulle teadaolevaid trumpe. Sõpru oleks narr siin nimekirjas välja tuua, sest nii meeleheitel ma nüüd ka pole.
Seega, pole siiski ussi süda. Mõned vaglad seal vingerdavad, aga vaevalt et kuigipalju rohkem kui mõnel teisel. Kui ma oleksin nii jube, kui ma ise vahel arvan, siis vaevalt minuga keegi üldse suhtleks. Nii ilus ma nüüd ka pole.
Ma tean, et teil on ehk raske seda praegu uskuda, aga kunagi olin ma tegelikult meeldiv ja tore inimene. Ammu. Eelmisel sajandil. See oli enne seda, kui inimesed hakkasid mulle ütlema, et ma ilus olen. Mis on iseloomu kasvatamise puhul väärtuslik element. Niisiis, oli aeg kus ma olin soe ja sõbralik. Ma ei plõksinud teistele vastu, kuulasin inimesi, olin abivalmis ja hoolitsev.
Teate kui suur soov mul on praegu kirjutada: "aga siis tehti mulle nii haiget, ja minu headus pöörati kõik minu vastu, ning mul polnud teist võimalust, kui hakata õelaks, kurjaks ja kibestunuks"? Väga suur! Aga ma ei tee seda. Sest ma arvan, et see pole tegelikult mingi õigustus. See on hale ja pinnapeale selgitus. Kui midagi, siis see näitab nõrkust, mitte tugevust.
Ja ma tunnistangi, ma olen nõrk. Ma ei julge enam olla hea. Ja teate, mis on kõige naljakam? Inimesed ei eeldagi seda minult!
Loomulikult võiks mõelda, et fain, käitu siis külmalt ja üleolevalt, aga ole ikka inimene edasi. Aga teate, see ei käi nii lihtsalt. Alguses, jah, sa näitled, et oled kõva vend ja keegi sulle korda ei lähe. Aga siis hakkab see sulle meeldima. Ja sa ei teeskle enam. Teeskled hoopis, et sa oled tore ja meeldiv. Ise tead seda, et teeskled ja kui siis sulle keegi ütleb, et sa nii armas inimene oled, siis teeb see haiget. Sest sa ju tegelikult tead…
Kui poiste isa minema läks, siis heitis ta mulle ette, et ma olin liiga hea. Mõni aeg hiljem, kui me veel suhtlesime, aga minust oli juba õelusekott kujunemas, siis ta ütles, et kui sa oleksid selline (aka bitch) meie abielu jooksul olnud, siis oleksin ma meie suhte nimel rohkem pingutanud ja meie abielu oleks ehk püsimagi jäänud. Tõesõna, nii ütleski, vaatas mulle imetlevalt silma ja ütles. Tunnistan, see lause pole mind motiveerinud paremaks inimeseks hakkama.
Aga nüüd on midagi muutunud. Ja ma arvan, et minul on aeg muutuda. Nelikümmend läheneb ja ega seda välimust enam kauaks ei jagu. Äkki selle ussi südame all on veel midagi muud ka alles, ehk õnnestub ühe muutumise pöörata teistpidiseks? Ei pea ju täiesti ümber õppima, lihtsalt vanad tarkuseterad meelde tulema. Naeratama rohkem, liikluses rahulikumalt võtma, teenindajaid kiitma, sõpru kallistama…
* * *
Kõik selle kirjutasin kenasti üles ja alles siis hakkasin mõtlema. Et see kõik on üks paras jamps. Noh, mitte see, et ma peaksin meeldivamaks inimeseks hakkama, aga see, et ma seda praegu poleks. Sest faktid.
Fakt nr 1: kliendid jumaldavad mind. Igal pool, kus ma olen tööl olnud, on kliendid mind jumaldanud.
Fakt nr 2: kolleegid armastavad mind, või vähemalt suurem osa. Isegi need, kellele ma väga ei meeldi.
Fakt nr 3: mu lapsed hindavad mind. Üks päev Kärbes ütles, et tema meelest olen ma maailma parim ema. Põhjendas seda sellega, et ma aitan teda koolitöödega ja ei karju eriti tihti. Okei, see pole ehk kõige vingem põhjendus, aga ikkagi, eks.
Fakt nr 4: naabrid. Kõik, ma rohkem ei ütle midagi. Aga lihtsalt, eks, kui keegi veel, siis naabrid peaksid ometi mu kohta kõige hullemaid räpaseid saladusi teadma, ja ikkagi, ma meeldin neile. Või enamusele vähemalt.
Fakt nr 5: suvakad inimesed tänaval. Väga paljud lehvitavad mulle, kui ma neile teed annan, teenindajad tänavad mind komplimendi eest jne.
Fakt nr 6: mehed. Kõik kes mul on kunagi olnud meenutavad mind ainult hella sõnaga ja tahavad hirmsal kombel sõbrad edasi olla.
Fakt nr 7: sugulased. No olgu, siin võiks norida, sest veri. Aga ikkagi. Antud hetkel on oluline minu iseloomu headust demonstreerida, seega, ma kasutan kõiki mulle teadaolevaid trumpe. Sõpru oleks narr siin nimekirjas välja tuua, sest nii meeleheitel ma nüüd ka pole.
Seega, pole siiski ussi süda. Mõned vaglad seal vingerdavad, aga vaevalt et kuigipalju rohkem kui mõnel teisel. Kui ma oleksin nii jube, kui ma ise vahel arvan, siis vaevalt minuga keegi üldse suhtleks. Nii ilus ma nüüd ka pole.
Kommentaarid
Postita kommentaar