Laupäeval ma koristasin. Sest ämm tuli külla. Teate küll, siis on ju vaja kõik pliidinupud läikima nühkida, akendest ja lauahõbedast rääkimata. Kui ma koristan, siis ma kuulan muusikat. Õieti, siis ma kuulan muusikat hästi valjult. Ja see loomulikult ei meeldi minu järglastele. Samal ajal, kui mina laest ämblikuvõrku püüdsin kätte saada, otsivad nemad Googlist vastust küsimusele: "Jumal, miks mu ema kuulab s*tta muusikat?"
Nii kaua kui ma ennast mäletan, on mind muusikavaliku pärast alati kritiseeritud. Lapsena ma ei valinud midagi, siis kuulasin emaga ABBAt ja isaga BoneyMi. Natuke Beatlesit ja mingit itaalia hurmurit kõlas meie kodus ka. See võib teile nüüd šokina tulla, aga Kuldset Triot ja Alla Pugatšovat minu lapsepõlve kodus ei kuulatud ja ehk seetõttu ei oska ma eesti ega venemuusikast kuigi palju lugu pidada.
Teismelisena avastasin enda jaoks Kuku raadio. Kõik teised kuulasid siis Raadio 2te ja loomulikult peeti Kukut vanainimeste raadioks, hea et veel Vikerraadiot ei kuulanud. Hiljem vahetasin Kuku Uuno vastu, aga see ka ei sobinud, sest siis kõik normaalsed ja popid kuulasid Sky Plussi. Tol ajal tekkis isal veel mõnus komme, et iga kord kui raadiost mingi erirõve röökimine kostis siis ta valjult deklareeris, et see on minu lemmikmuusika. Ühesõnaga, kõrvaklapid ja kaasaskantav Philipsi Walkman olid minu parimad sõbrad.
Kui ma abiellusin, läks asi veel hullemaks. Nii hulluks lausa, et ma vist aastaid ei kuulanud midagi mis mulle endale tegelikult meeldinud oleks. Jah, Uriah Heep, Deep Purple ja Steppenwolf esitavad selliseid lugusid, mis mind otseselt iiveldama ei aja, aga minu süda kuulub popile, selle vastu ma ei saa, ega taha saada.
Pärast lahutust hakkasid mu muusikamaitse üle mölisema lapsed. Et saasta kuulan. Ja kuidas ning miks. Et kas mul endal piinlik pole. Ülemus ka töö juures "harib" mind ja mängib klassikalist. No klassikalisega on mul üldse see teema, et mina ei saa aru, kuidas inimesed ütlevad, et neid see rahustab. Mind vastupidi just ärritab. Ma ei suuda rahulikult pikutada, konjakit nautida, silmad sulgeda ja lasta Vivaldil end kaasa viia. Ma tahaks midagi lammutada hoopis. Kui ma oma esimest poega ootasin, siis kõik rääkisid sellest, kui kasulik on kõhubeebile (öäk, kui rõve sõna muide!) klassikalist muusikat lasta. Noh, ma siis lasin. Panin Beethoveni peale ja endale klappidest Queeni. Kuulasime mõlemad, Tema seda, mis on "kasulik ja hariv" ja mina kuulasin saasta. Minu lastest on ta kõige suurema kiiksuga. Mina süüdistan Beethovenit.
Ma täpselt ei teagi millal mul see klõps ära käis ja mind absoluutselt teiste õiendamine muusikavaliku osas enam ei puudutanud. Maitse ongi erinev. Ja tehke seda poppi maha nii palju kui jaksate, aga teate, et ka nö "klassikaline" muusika oli omal ajal popmuusika, sest kõik kuulasid seda. Samamoodi need rockbändid, keda praegusaja noored kuulavad ja ennast jube eriliseks peavad, sest "tänapäeval ei osata enam üldse normaalset muusikat teha". Ausalt! Ärge parem hakake!
Ma kuulangi hästi erinevat muusikat. Vastavalt tujule. Ma eelistan uut muusikat. Aga vahel tahan ma ka vanu häid klassikuid. Isegi kontserditele lähen kuulama Mozartit ja Brahmsi. Judas Priesti, Mötorheadi, Korni ja Iron Maidenit tõesti enam tänasel päeval ei kuula. Olen üsna salliv. Väljaarvatud jazz ja räpp. Aga isegi nende puhul on erandeid. Ja ikkagi, mingil põhjusel jääb mu muusikavalik kõigile alati ette.
Nii kaua kui ma ennast mäletan, on mind muusikavaliku pärast alati kritiseeritud. Lapsena ma ei valinud midagi, siis kuulasin emaga ABBAt ja isaga BoneyMi. Natuke Beatlesit ja mingit itaalia hurmurit kõlas meie kodus ka. See võib teile nüüd šokina tulla, aga Kuldset Triot ja Alla Pugatšovat minu lapsepõlve kodus ei kuulatud ja ehk seetõttu ei oska ma eesti ega venemuusikast kuigi palju lugu pidada.
Teismelisena avastasin enda jaoks Kuku raadio. Kõik teised kuulasid siis Raadio 2te ja loomulikult peeti Kukut vanainimeste raadioks, hea et veel Vikerraadiot ei kuulanud. Hiljem vahetasin Kuku Uuno vastu, aga see ka ei sobinud, sest siis kõik normaalsed ja popid kuulasid Sky Plussi. Tol ajal tekkis isal veel mõnus komme, et iga kord kui raadiost mingi erirõve röökimine kostis siis ta valjult deklareeris, et see on minu lemmikmuusika. Ühesõnaga, kõrvaklapid ja kaasaskantav Philipsi Walkman olid minu parimad sõbrad.
 |
| Minu kõige uuemad JBL kõrvaklapid, millest ma võin rahuliku südamega kräppi kuulata. |
Kui ma abiellusin, läks asi veel hullemaks. Nii hulluks lausa, et ma vist aastaid ei kuulanud midagi mis mulle endale tegelikult meeldinud oleks. Jah, Uriah Heep, Deep Purple ja Steppenwolf esitavad selliseid lugusid, mis mind otseselt iiveldama ei aja, aga minu süda kuulub popile, selle vastu ma ei saa, ega taha saada.
Pärast lahutust hakkasid mu muusikamaitse üle mölisema lapsed. Et saasta kuulan. Ja kuidas ning miks. Et kas mul endal piinlik pole. Ülemus ka töö juures "harib" mind ja mängib klassikalist. No klassikalisega on mul üldse see teema, et mina ei saa aru, kuidas inimesed ütlevad, et neid see rahustab. Mind vastupidi just ärritab. Ma ei suuda rahulikult pikutada, konjakit nautida, silmad sulgeda ja lasta Vivaldil end kaasa viia. Ma tahaks midagi lammutada hoopis. Kui ma oma esimest poega ootasin, siis kõik rääkisid sellest, kui kasulik on kõhubeebile (öäk, kui rõve sõna muide!) klassikalist muusikat lasta. Noh, ma siis lasin. Panin Beethoveni peale ja endale klappidest Queeni. Kuulasime mõlemad, Tema seda, mis on "kasulik ja hariv" ja mina kuulasin saasta. Minu lastest on ta kõige suurema kiiksuga. Mina süüdistan Beethovenit.
Ma täpselt ei teagi millal mul see klõps ära käis ja mind absoluutselt teiste õiendamine muusikavaliku osas enam ei puudutanud. Maitse ongi erinev. Ja tehke seda poppi maha nii palju kui jaksate, aga teate, et ka nö "klassikaline" muusika oli omal ajal popmuusika, sest kõik kuulasid seda. Samamoodi need rockbändid, keda praegusaja noored kuulavad ja ennast jube eriliseks peavad, sest "tänapäeval ei osata enam üldse normaalset muusikat teha". Ausalt! Ärge parem hakake!
Ma kuulangi hästi erinevat muusikat. Vastavalt tujule. Ma eelistan uut muusikat. Aga vahel tahan ma ka vanu häid klassikuid. Isegi kontserditele lähen kuulama Mozartit ja Brahmsi. Judas Priesti, Mötorheadi, Korni ja Iron Maidenit tõesti enam tänasel päeval ei kuula. Olen üsna salliv. Väljaarvatud jazz ja räpp. Aga isegi nende puhul on erandeid. Ja ikkagi, mingil põhjusel jääb mu muusikavalik kõigile alati ette.
Kommentaarid
Postita kommentaar