Üks päev oli meil kodus jäätist. Jagasime seda. Kuna mina olen jälle dieedil, siis mina ei võtnud. Aga sellest hoolimata ei olnud jagamine lihtne. Nimelt, osad arvavad, et nad väärivad suuremat tükki kuna nemad on perekonna väärtuslikumad liikmed kui mõni teine. Väärtust hinnatakse kasulikkuse järgi. Noh, et see kes pere heaollu rohkem panustab, tema on ka väärtuslikum, ergo ära teeninud suurema tüki jäätist. Ja nende meelsest mõni teine pole üldse midagi head väärt, kuna on "kasutu".
No jah.
Kas peres on mõni liige sellepärast väärtuslikum, et temast on suurem kasu?
Julgesin arvamust avaldada, et kui puhtalt sellest aspektist läheneda, siis mul oleks tunduvalt kasulikum olla lastetu, kui üksikema.
Kuidas nii, küsitakse vastu, me oleme sulle ju kasulikud?
Tõesti? Millega?
Öeldi, et lastetoetuse tõttu.
Ausalt, nii öeldigi. Et kuna riik maksab lastetoetust, siis see on minu kasu.
Ma olen alati mõelnud, et kes on need inimesed, kes väidavad, et lapsi saadakse riiklike toetuste tõttu? Et kuidas see reaalselt välja näeb? Istuvad õhtul ruudulise vakstuga kaetud köögilaua taha, kirjutavad koltunud lehtedega Kohila kladesse sissetulekud ning väljaminekud ja arvestavad nõnda, et "näe, praegu teenin xxxx eurot kuus, aga kui ma lapse sünnitan, siis ma saan lastetoetust. Esiteks saan dekreedirahad. Siis emapalka ja kõige krooniks veel 18 aastat lastetoetust. Ja vot, küll mul siis on alles lahe elamine! Sest, kui palju need tited ikka vajavad, eks ole? Piim rinnast on tasuta, lasteaiamaks on väike ja haridus on meil ka puha muidu. Ja mõtle, kui mul äkki kolmikud tulevad, siis ju vapsjee lebo! Vallalt tuleb abiline mähkmeid ja pudeleid vahetama ja ma saan kogu "teenitud" lasterahade eest soojamaa reisile minna, kus must mees mulle kokteile toob ja filipiinlanna selga mudib."
Pole ju võimalik, et keegi nii arutleb? Või on? Kas tõesti on kusagil keegi, kes arvab, et laste saamine on teenistusmeetod? Ükskõik kui suured ei ole makstavad toetused, maksad sa laste kasvatamisele alati peale. Alati! Maksad peale raha, aega, und, tervist, närvirakke. Ja sa teed seda suurima heameelega. Mitte kasust. Mitte loodetava tulu tõttu. Vaid armastusest. Aga sellest vist ei saagi enne aru, kui ise on lapsevanemaks saadud.
Kuigi, üks kord oli mul lastest kasu küll. See oli siis, kui suur lumi maha tuli ja lume all oli jää. Siis ma ühel hommikul tundsin, et nii kasulik, et mul neli Kalevipoega on, kes Vollit tagant tõukavad, sest rattad käisid all ringi. Aga ma luban, käsi südamel, sellel eesmärgil ma lapsi ei saanud.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
No jah.
Kas peres on mõni liige sellepärast väärtuslikum, et temast on suurem kasu?
Julgesin arvamust avaldada, et kui puhtalt sellest aspektist läheneda, siis mul oleks tunduvalt kasulikum olla lastetu, kui üksikema.
Kuidas nii, küsitakse vastu, me oleme sulle ju kasulikud?
Tõesti? Millega?
Öeldi, et lastetoetuse tõttu.
Ausalt, nii öeldigi. Et kuna riik maksab lastetoetust, siis see on minu kasu.
Ma olen alati mõelnud, et kes on need inimesed, kes väidavad, et lapsi saadakse riiklike toetuste tõttu? Et kuidas see reaalselt välja näeb? Istuvad õhtul ruudulise vakstuga kaetud köögilaua taha, kirjutavad koltunud lehtedega Kohila kladesse sissetulekud ning väljaminekud ja arvestavad nõnda, et "näe, praegu teenin xxxx eurot kuus, aga kui ma lapse sünnitan, siis ma saan lastetoetust. Esiteks saan dekreedirahad. Siis emapalka ja kõige krooniks veel 18 aastat lastetoetust. Ja vot, küll mul siis on alles lahe elamine! Sest, kui palju need tited ikka vajavad, eks ole? Piim rinnast on tasuta, lasteaiamaks on väike ja haridus on meil ka puha muidu. Ja mõtle, kui mul äkki kolmikud tulevad, siis ju vapsjee lebo! Vallalt tuleb abiline mähkmeid ja pudeleid vahetama ja ma saan kogu "teenitud" lasterahade eest soojamaa reisile minna, kus must mees mulle kokteile toob ja filipiinlanna selga mudib."
Pole ju võimalik, et keegi nii arutleb? Või on? Kas tõesti on kusagil keegi, kes arvab, et laste saamine on teenistusmeetod? Ükskõik kui suured ei ole makstavad toetused, maksad sa laste kasvatamisele alati peale. Alati! Maksad peale raha, aega, und, tervist, närvirakke. Ja sa teed seda suurima heameelega. Mitte kasust. Mitte loodetava tulu tõttu. Vaid armastusest. Aga sellest vist ei saagi enne aru, kui ise on lapsevanemaks saadud.
Kuigi, üks kord oli mul lastest kasu küll. See oli siis, kui suur lumi maha tuli ja lume all oli jää. Siis ma ühel hommikul tundsin, et nii kasulik, et mul neli Kalevipoega on, kes Vollit tagant tõukavad, sest rattad käisid all ringi. Aga ma luban, käsi südamel, sellel eesmärgil ma lapsi ei saanud.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
:)))))))))))))
VastaKustuta