Enese piinamisest

Kirjutasin pika ja põhjaliku postituse oma rasvaprotsendi alandamise teekonnast. Pildimaterjaliga ja puha. Ilus artikkel sai. Võiks lausa kuhugi sisuturundusse reklaamtekstiks saata. Selline aus ja viisakas.

Ja siis ma tundsin, et ma olen tegelikult nii väsinud sellest. Ma olen kaalu langetanud alates kaheteistkümnendast eluaastast. Kõike proovinud. Või olgu, mitte päris kõike, aga piisavalt. Ja ausalt, ma ei jaksa enam. Sest jah, kui ma nikerdan, suutäisi loen, gramme kaalun ja vedelikke mõõdan, siis tõesti, kaal langeb. Iga aastaga aina tõrksamalt, aga langeb. Ja siis kui ma lõpetan selle enda piinamise ja tulistan puusalt, siis kaal tõuseb, aga mitte hirmsa kiirusega, vaid pisitasa, kuni ma jälle näen vajadust hakata mõõtma, kaaluma, lugema.



Aga, kui ma jätan nii nagu on. Siis ta jääb sinna 58-60 piirile. Ja see on normaalne. Ma pole selle kaalu juures paks. Isegi mitte täidlane. Ma olen naiselik ja pehme. Aga ma ei taha ju olla naiselik ja pehme, ma tahan olla sooniline ja jäik. Või kas ma ikka tahan? Tegelikult? Pole see ju ka teiste seljas ilus, miks ma siis arvan, et ma ise tahan seda kanda?

Ja ma mõtlengi, et sisuliselt mingi maksimaalselt viie kilo pärast tõmblen ma endal nina verest välja. Ja mille nimel? See ei tee mind grammigi õnnelikumaks. Mis on muidugi täiesti teise dimensiooni psühholoogia juba, sest kaalule lisandunud sada grammi teeb mind ikka jõhkralt palju õnnetumaks.

Mida ma tahan selle seosetu jampsiga öelda, on see, et ma olen terve teadliku elu ennast meelega piinanud, lihtsalt sellepärast, et ma olen arvanud, et see teeb mind kuidagimoodi õnnelikumaks või paremaks inimeseks. Ma olen jätnud koogid, jäätised söömata, veinid, õlled joomata ja miks ometi? Et kirstukandjatel tulevikus kergem oleks? Nagunii keegi ei kanna mind. Ammu juba otsustatud, et ahju lähen. Ja kas seda tuhka seal lõpuks mõnikümmend gramm rohkem või vähem on, see ei lähe kellelegi korda. Kui veel siis ehk muretseda kiirabi ja surnukuuri töötajate pärast. Noh, et kui nad peavad seda rasvunud pekihunnikut transportima ja kasima. Ja taas, sügavalt kahtlen, et viis kilo midagi drastiliselt muudab.

Sest, ma toitun tegelikult tervislikult. Joon vett ja käin jala. Ainult magusat armastan. Ja sellest ka kilod.

Loomulikult ei taha ma nüüd öelda, et löön kõigele käega ja hakkan ohjeldamatult endale halvaad ja martsipani sisse ajama. Eks ma ikka jätkan seda kaalu alandamise ja minnalaskmise tangot. Tahtsin natuke halada ainult ja auru välja lasta.

Ja selle ilusa postituse saate ka. Omal ajal.


Kommentaarid