Mu kodus elab kolm teismelist ja üks eelteismeline poiss. Neil kõigil on omad sõbrad. Mõnda sõpra tean ma paremini ja mõnda ainult nimepidi. See teeb mõnevõrra nukraks, sest ma tahaks teada, kellega mu lapsed lävivad. Teada neid, tunda nende vanemaid. Sest sõbrad on olulised. Nad mõjutavad.
Näiteks minu kõige esimesel pojal on üks väga tore sõber. Nad on juba aastaid head sõbrad olnud. Poiss on hästi tagasihoidlik ja viisakas. Mind ta esialgu kartis. (Ausalt, mul hakkab juba imelik.) Tuli poega õue kutsuma ja ei julgenud esikussegi astuda, väliskoridoris ootas. Vaikselt ta harjus minuga ja enam vist ei kardagi. Eks ma olen tõestanud, et ma olen üks super cool ema. Aga siis juhtus midagi väga häirivat. Poiss saatis mulle Facebooki sõbrakutse.
Vaadake, ma võin olla väga vabameelne ja innovatiivne, aga ma olen ka ääretult ettevaatlik. Poiss ilmselt ei mõelnud midagi halba, aga minul ei olnud mugav vastu võtta ühe viieteistaastase poisi sõbrakutset. Järgmine kord, kui kohtusime, ütlesin ka talle seda, et tead, ma ei taha, et politsei mu netitegevust kullipilguga jälgima hakkab, kui mul seal 40+ alaealist poissi sõbralistis. Ma ise ka vaatan oma sõprade ja tuttavate sõbraliste väga analüüsiva pilguga ja noh, klišee või mitte, aga sõbrad ütlevad meie kohta päris palju. Rohkem kui perekond, sest sõbrad oleme ise endale valinud. Ja kuigi ma olen osaliselt meelitatud sellest, et mu poegade sõbrad ja klassikaaslased mind MILFFiks* peavad, ja eks see mu fantaasia on, et üks kena meesuurija mind ülekuulamisele kutsub ning me istume hämaras, akendeta ruumis, kägisevate klapptoolide peal, laual papptopsid liisunud kohviga ja arutame minu olematu suguelu üle, siis ma kardan, et reaalsuses ei ole see üldse nii glamuurne.
Noormees punastas veidi ja oli kohmetu, aga see on juba ammu unustatud teema. Nüüd julgeb ta mulle juba uuesti silma vaadata ja isegi komplimente teha. Näiteks oli ta täiesti vaimustuses minu uuest juuksevärvist. Armas poiss.
Aga see lugu tuli mulle meelde, sest poeg number kaks rääkis, et tema klassivennad olid uhkustanud kuidas nad kõik minuga Sõbraraamatus kontakti hoiavad. Ei no ausalt! Jah, vahel tulevad naljakate multikategelaste ja pikali kukkunud mootorratasetega ilmestatud profiilipildid mu sõbrasoovijaks, aga ma kustutan need ära. Ma ei võta vastu inimesi, keda ma ei tunne. Isegi neid keda tunnen ei võta alati vastu. Varem saatsin ma võõrastele sõbrakutsetele sõnumi, öeldes, et "olete mulle sõbrakutse saatnud, aga minu meelest me ei tunne teineteist. Kui te lahkelt selgitate, kes te olete, siis võtan kutse vastu." Millegipärast keegi ei vastanud sellele. Rohkem ma neid kirju ei saada.
Ja ma mõtlen, et mis toimub nende poiste peades, kes neid kutseid oma sõprade emadele saadavad? Kas nad ei tea kui ohtlik see on? Võõra täiskasvanuga suhteid soojendada? Kas nad pole "Lolitat" lugenud? Pidevalt ju räägitakse internetiohtudest, miks seda tõsiselt ei võeta? Ja kus on nende laste vanemad? Kas nad ei jälgi, mida teevad nende pojad internetis? Kellega suhtlevad? Kas ma isegi tegelikult tean kõiki neid "arvutimängu partnereid"? Vastik mõeldagi kõikide nende ilaste pervertide peale, kes netis ilma nime ja näota oma haigeid unistusi ellu viivad.
*MILFF tähendus on: Mother I'd Like to Facebook Friend, tõsilugu.
Näiteks minu kõige esimesel pojal on üks väga tore sõber. Nad on juba aastaid head sõbrad olnud. Poiss on hästi tagasihoidlik ja viisakas. Mind ta esialgu kartis. (Ausalt, mul hakkab juba imelik.) Tuli poega õue kutsuma ja ei julgenud esikussegi astuda, väliskoridoris ootas. Vaikselt ta harjus minuga ja enam vist ei kardagi. Eks ma olen tõestanud, et ma olen üks super cool ema. Aga siis juhtus midagi väga häirivat. Poiss saatis mulle Facebooki sõbrakutse.
Vaadake, ma võin olla väga vabameelne ja innovatiivne, aga ma olen ka ääretult ettevaatlik. Poiss ilmselt ei mõelnud midagi halba, aga minul ei olnud mugav vastu võtta ühe viieteistaastase poisi sõbrakutset. Järgmine kord, kui kohtusime, ütlesin ka talle seda, et tead, ma ei taha, et politsei mu netitegevust kullipilguga jälgima hakkab, kui mul seal 40+ alaealist poissi sõbralistis. Ma ise ka vaatan oma sõprade ja tuttavate sõbraliste väga analüüsiva pilguga ja noh, klišee või mitte, aga sõbrad ütlevad meie kohta päris palju. Rohkem kui perekond, sest sõbrad oleme ise endale valinud. Ja kuigi ma olen osaliselt meelitatud sellest, et mu poegade sõbrad ja klassikaaslased mind MILFFiks* peavad, ja eks see mu fantaasia on, et üks kena meesuurija mind ülekuulamisele kutsub ning me istume hämaras, akendeta ruumis, kägisevate klapptoolide peal, laual papptopsid liisunud kohviga ja arutame minu olematu suguelu üle, siis ma kardan, et reaalsuses ei ole see üldse nii glamuurne.
Noormees punastas veidi ja oli kohmetu, aga see on juba ammu unustatud teema. Nüüd julgeb ta mulle juba uuesti silma vaadata ja isegi komplimente teha. Näiteks oli ta täiesti vaimustuses minu uuest juuksevärvist. Armas poiss.
Aga see lugu tuli mulle meelde, sest poeg number kaks rääkis, et tema klassivennad olid uhkustanud kuidas nad kõik minuga Sõbraraamatus kontakti hoiavad. Ei no ausalt! Jah, vahel tulevad naljakate multikategelaste ja pikali kukkunud mootorratasetega ilmestatud profiilipildid mu sõbrasoovijaks, aga ma kustutan need ära. Ma ei võta vastu inimesi, keda ma ei tunne. Isegi neid keda tunnen ei võta alati vastu. Varem saatsin ma võõrastele sõbrakutsetele sõnumi, öeldes, et "olete mulle sõbrakutse saatnud, aga minu meelest me ei tunne teineteist. Kui te lahkelt selgitate, kes te olete, siis võtan kutse vastu." Millegipärast keegi ei vastanud sellele. Rohkem ma neid kirju ei saada.
Ja ma mõtlen, et mis toimub nende poiste peades, kes neid kutseid oma sõprade emadele saadavad? Kas nad ei tea kui ohtlik see on? Võõra täiskasvanuga suhteid soojendada? Kas nad pole "Lolitat" lugenud? Pidevalt ju räägitakse internetiohtudest, miks seda tõsiselt ei võeta? Ja kus on nende laste vanemad? Kas nad ei jälgi, mida teevad nende pojad internetis? Kellega suhtlevad? Kas ma isegi tegelikult tean kõiki neid "arvutimängu partnereid"? Vastik mõeldagi kõikide nende ilaste pervertide peale, kes netis ilma nime ja näota oma haigeid unistusi ellu viivad.
*MILFF tähendus on: Mother I'd Like to Facebook Friend, tõsilugu.
Mul on päris mitmed tütre sôbrad Facebooki sôbrad ka. Poiss on 14 ja ta isegi ei ole Facebookis enam ( see on nii eilne päev :) ) Instagramis on mul avatud konto ja päris mitmed tütre sôbrad ka jälgivad mind ja ka kommenteerivad. Täitsa môistlikud inimesed. Poiss jälle salatseb ja neil on täitsa teised kanalid nagu Snapchat ja kasutavad vist ka Instagrami Messengeri. Ma arvan et nende eas on rohkem tegemist et kellel on rohkem sôpru FB-s vôi jälgijaid ja siis saadetakse kutseid kôigile keda nad teavad.
VastaKustutaKusjuures seda ma mõtlesin küll, et kui mul oleks tütar, siis ilmselt ei oleks tõrget neid kutseid vastu võtta. Sest sõbrannade tütred on mul küll Facebookis sõbranimekirjas. Ja saan aru ka sellest, et see sõprade hulk FB lehel on rohkem egolaks, kui midagi enamat. Aga noh, mul endal tekkis tõrge. Samamoodi ei kujuta ette, et ma oma ema meessoost sõpru tahaks sõbranimekirja lisada, juhul kui neid isiklikult ei tunne. Tiba kõhe :D
KustutaKusjuures ka môned meessoost tütre sôbrad on FB sôbrad. Poiss on üleüldese rohkem selline salatseja.
KustutaMinu neljateistaastane hoiab ka rohkem omaette. Mitte et teised väga avameelsed oleks. Teatud asjades küll, aga mõnes asjas on väga salatsevad. Ega ma ka oma emale kõike ei rääkinud selles vanuses :)
Kustuta