Ei noh, hulle on muidugi alati olnud. Paljude kohta ei saa esialgu arugi, et nad hullud on. Päris kenasti varjavad selle ära. Aga siis, tuleb täiskuu!
Eile käisin autopesus (ma nüüd käin kaks korda nädalas pesus, see tolm on lihtsalt jubeee! Ja sellega seose olen ma lihvinud autopesuoskused kolme minuti tasemele. Kui mul lõpuks siit kontorist hudipass antakse, siis on mul igatahes väärt oskus käpas.) ja sõitsin esiteks eelleotuse kioski juurde ja hakkasin rohelise ollusega Vollit pihustama. Sõidab minu taha üks teine pesuhuviline (ei hakka siin kedagi diskrimineerima ega välja tooma sõiduki mudelit, värvi ega autojuhi sugu ega vanust, aga see keskealine oss oma tulipunase Opeliga ei lähe mul iial meelest!) ja veel nii lähedale ka, et lootis vist, et osa pihustatavast kandub ka tema sõidukile. Igatahes, pihustasin siis oma masina üle, aga pidin veidi tagurdama, et pesemiskohta keerata. Ja saate aru! Mees annab mulle signaali! Nagu, mille eest? Esiteks oli seal ruumi maa ja ilm. Teiseks, no mida sa ronid mulle selga oma käruga, kui sa näed, et ma ei keera ju sealt välja? Ühesõnaga, mul sai hing täiega täis. Aga ma ei teinud midagi. Navigeerisin end pesuplatsile sisse ja autost väljudes heitsin signaalitajale ainult ühe poolmõrvarliku pilgu. Arvestades, et ma tegelikult soovisin ta juurde minna, ukse lahti rebida ja mehe natti pidi rooli tagant välja tarida, sakutada ja klähvida, et mille hea pärast tal oli vaja MULLE signaali anda? Siis olin ma oma enesevalitsuse üle üsna uhke.
Sõitsin pesulast välja ja hakkasin tegema vasakpööret Tammsaare tee poole. Mitte väga lihtne ettevõtmine tipptunni ajal. Ja nagu sellest vähe oleks, ujub minu vasakule poole, vastasuunavööndisse, üks sõber, kes näitab, pange nüüd hoolega tähele!, PAREMAT suunatuld. Nagu! What? Whaaaat?!! Kuidas ta mõtles, et see asi peab välja nägema? Ah? Ja ma pean kahjuks kurvastama teid ning teatama, et polnud blond naine roolis. Täiesti mees oli. Ja veel tumeda peaga. Aga noh, see ka ei paistnud teda aitavat. Ja jälle, ma hingasin oma zen hingamist ja panin täiesti edukalt vastu soovile talle väikest sõrme näidata. Kui päris aus olla, siis ei näidanud ma talle ühtegi sõrme. Isegi kätega ei laiutanud ega toksinud nimetissõrmega meelekohale. Esimese võimaluse avanedes keerasin vasakule ja tema järgnes mulle. Teate, ma ei hakka isegi… Milleks panna sisse parempöörde suunatuli, kui sul on plaan vasakule keerata? Nagu ma juba ütlesin… the freaking moon is on fire!
Täna olen ma vastanud täiesti haigetele kliendikõnedele ja meilidele. Reaalselt nagu, ma ikka veel imestan, et need inimesed äri ajavad ja mingit kasumit teenivad. Täismüstika!
Tavaliselt ma ei saa arugi, kui taevas sirab täiskuu, aga see mölakas on sel kevadel hiilinud mu akna taha ja irvitab õelalt terve öö, magada ei lase. Ja kui need tema käsilased ka päise päeva ajal mul jalus tolknevad, noh, mis sa teed siis temaga. Ilus on küll, aga nagu, võiks tiba viisakamalt käituda või nii.
Eile käisin autopesus (ma nüüd käin kaks korda nädalas pesus, see tolm on lihtsalt jubeee! Ja sellega seose olen ma lihvinud autopesuoskused kolme minuti tasemele. Kui mul lõpuks siit kontorist hudipass antakse, siis on mul igatahes väärt oskus käpas.) ja sõitsin esiteks eelleotuse kioski juurde ja hakkasin rohelise ollusega Vollit pihustama. Sõidab minu taha üks teine pesuhuviline (ei hakka siin kedagi diskrimineerima ega välja tooma sõiduki mudelit, värvi ega autojuhi sugu ega vanust, aga see keskealine oss oma tulipunase Opeliga ei lähe mul iial meelest!) ja veel nii lähedale ka, et lootis vist, et osa pihustatavast kandub ka tema sõidukile. Igatahes, pihustasin siis oma masina üle, aga pidin veidi tagurdama, et pesemiskohta keerata. Ja saate aru! Mees annab mulle signaali! Nagu, mille eest? Esiteks oli seal ruumi maa ja ilm. Teiseks, no mida sa ronid mulle selga oma käruga, kui sa näed, et ma ei keera ju sealt välja? Ühesõnaga, mul sai hing täiega täis. Aga ma ei teinud midagi. Navigeerisin end pesuplatsile sisse ja autost väljudes heitsin signaalitajale ainult ühe poolmõrvarliku pilgu. Arvestades, et ma tegelikult soovisin ta juurde minna, ukse lahti rebida ja mehe natti pidi rooli tagant välja tarida, sakutada ja klähvida, et mille hea pärast tal oli vaja MULLE signaali anda? Siis olin ma oma enesevalitsuse üle üsna uhke.
Sõitsin pesulast välja ja hakkasin tegema vasakpööret Tammsaare tee poole. Mitte väga lihtne ettevõtmine tipptunni ajal. Ja nagu sellest vähe oleks, ujub minu vasakule poole, vastasuunavööndisse, üks sõber, kes näitab, pange nüüd hoolega tähele!, PAREMAT suunatuld. Nagu! What? Whaaaat?!! Kuidas ta mõtles, et see asi peab välja nägema? Ah? Ja ma pean kahjuks kurvastama teid ning teatama, et polnud blond naine roolis. Täiesti mees oli. Ja veel tumeda peaga. Aga noh, see ka ei paistnud teda aitavat. Ja jälle, ma hingasin oma zen hingamist ja panin täiesti edukalt vastu soovile talle väikest sõrme näidata. Kui päris aus olla, siis ei näidanud ma talle ühtegi sõrme. Isegi kätega ei laiutanud ega toksinud nimetissõrmega meelekohale. Esimese võimaluse avanedes keerasin vasakule ja tema järgnes mulle. Teate, ma ei hakka isegi… Milleks panna sisse parempöörde suunatuli, kui sul on plaan vasakule keerata? Nagu ma juba ütlesin… the freaking moon is on fire!
Täna olen ma vastanud täiesti haigetele kliendikõnedele ja meilidele. Reaalselt nagu, ma ikka veel imestan, et need inimesed äri ajavad ja mingit kasumit teenivad. Täismüstika!
Tavaliselt ma ei saa arugi, kui taevas sirab täiskuu, aga see mölakas on sel kevadel hiilinud mu akna taha ja irvitab õelalt terve öö, magada ei lase. Ja kui need tema käsilased ka päise päeva ajal mul jalus tolknevad, noh, mis sa teed siis temaga. Ilus on küll, aga nagu, võiks tiba viisakamalt käituda või nii.
Kommentaarid
Postita kommentaar