Hüvastijätt

Arhiivist
Kirjutatud detsembris 2018


Tead, sõbrake, midagi ootamatult vahvat juhtus minuga. Ma kohtasin kedagi. Kedagi erilist. Ta on nii väga Sinu moodi. Heas mõttes. Kõik need aastad olen ma otsinud kedagi, kes täidaks tühimiku mille Sina jätsid ja nüüd tundub, et mu soov on täitunud, mu otsinguid on saatnud edu.

Ei, sõbrake, ta pole Sina, keegi pole. Ja sellest on kahju, sest... Sina, Sina, Sina! Oh, sõbrake, kui väga ma Sind armastasin. Arukaotuseni. Sest Sa olid... Sina. Kuidas ma kirusin end, et lasin Sul minna. Nagu see oleks olnud minu teha. Sa ju tulid ja läksid nagu hing sundis. Keegi peale Sinu enda poleks suutnud Sind minu külge aheldada. Ja Sa läksid ja mina jäin. Ootama ja siis otsima. Otsisin meeleheitlikult igas mehes märke Sinust. Sinu häält, Sinu silmi, Sinu habet, Sinu käsi. Aga kõige enam, otsisin Sinu mõistust, Sinu jõudu, Sinu drivei. Ja selles teises, mulle tundub, et olen lõpuks leidnud. Sinu jõu, selle mis Sind tiivustab, kannustab, innustab. Temas paistab see olemas olevat. Ja temas on muudki. Temas on Sinu elujanu ja elujaatus, ta lõhnab nagu veebruar ja ta vaatab mind Sinu pilguga, tead, selle hingetuksvõtvaga. Isegi pahed on tal samad kui Sul. Ta hoiab mu kätt nii nagu Sina hoidsid mu südant, nagu see oleks maailma väärtuslikum ja hapram element. Jah, sõbrake, ta pole Sina. Aga äkki see on hea? Äkki siis tema jääb? Äkki tema ei otsi põhjuseid minemiseks vaid leiab need jäämiseks?

Tead, sõbrake, Sa rikkusid mu ära. Nii et keegi peale Sinu ei kõlba. See oli Sinust julm ja alatu. Ma olen pärast Sind nii mitu head meest eemale tõrjunud, sest nad polnud Sina. Ja nüüd ma püüan nii väga unustada, milline Sa olid ja näha Teda. Sest ta on hea. Hea minu vastu. Ja ta meenutab mulle Sind. Selles heas mõttes. Mitte siis kui Sa juba muutusid ja polnud enam Sina. Nii et ma jätan nüüd Sinuga hüvasti, et ma saaksin Su unustada ja keskenduda Talle. Sest ta väärib seda. Et ma näeksin Teda, mitte Sind, vaadates Teda. Mõistad? 

Sa jääd ikka mu südamesse. Sest, Sa oled Sina. Ja Sa päästsid mind. Teatud mõttes. Tulid õigel ajal mu ellu ja lappisid mu südame kenasti kokku. Parandasid haavad ja ravisid isegi vanad armid. Enne Sind... Tead, enne Sind, sõbrake, polnud tegelikult mind. Oli kujutlus minust. Aga Sina nägid midagi minus ja aitasid selle välja tuua. Sa olid parim asi mis minuga sai juhtuda. Ja sellepärast mul ongi olnud nii raske Sinust loobuda. Aga nüüd on aeg. Ja võimalus.

Ja mu süda murdub mõttest, et ma pean Sust loobuma ja sellest, et Tema pole Sina. Aga Ta on hea ja Ta on nagu Sina. Ja ma teen oma parima, et olla üle sellest et Tema pole Sina, sest ta on lahke ja Ta on nagu Sina... 

Ja tead mis, sõbrake, ma arvan et kõik see oli hea. Et esiteks tulid Sina ja valmistasid mind ette Tema jaoks. Sest ma näen Temas Sind, aga rohkem näen Teda. Ja see on ilus mida ma näen. Ja ma ei näeks seda kui poleks olnud Sind. Seega, ma tänan Sind, et Sa tulid ja mind korda tegid, et ma saaksin otsida Sind ja Sinus leida Tema. Sest ta on hea ja Ta on Tema. Soovi mulle head, palun Sind sõbrake, soovi mulle head. Nii nagu mina olen soovinud Sulle, nagu ma olen palunud igal ööl oma Jumalalt, soovi mulle head, sõbrake, soovi mulle head... 

Epiloog

Ise lükkasin lõpuks selle mehe eemale. Polnud ikkagi selline, nagu esialgu lootsin. Üks oluline detail oli puudu. Ei, mitte habe. Habe oli olemas. Üks teine asi.

*Pildistas Ivo Eggi