Arhiivist
Originaalis kirjutatud aprill 2018
On üks asi, mis mulle vanuse lisandumise juures ei meeldi. Ei, need pole kortsud (nendega saab tegeleda) ja praegu on vara rääkida ka halvenevast mälust või põdurast tervisest. Nimelt, miski ei vaimusta enam. Või õigem oleks öelda, miski ei vaimusta piisavalt kaua. Kõike on justkui juba nähtud ja kogetud. Ma ei suuda ühetegi seriaali üle kahe hooaja jälgida, sest lihtsalt, noh, igav.
Inimestega on ka nii. Nii vähe on selliseid kellega tõesti tahad suhelda, kellega on huvitav (need inimesed enamasti ei taha minuga väga pikalt suhelda, ju ma ei vaimusta neid piisavalt, ei stimuleeri või on ootused teises kohas). Ise ka tunnen vahel, et ma ei suuda midagi põnevat, värsket, uut suhtlusesse lisada. Kuulan ennast ja mõtlen, et täielik deja vu. Olen juba neid sõnu, neid lauseid neid naerupahvakuid sellesama inimesega kasutanud. Masendav.
Raamatutega on ka raske. Umbes kolmekümnenda lehekülje paiku hakkavad väljendid korduma, tekib loogikavigu ja asi hakkab kreeni kiskuma. Nii harva leidub sellist, mida loed lehekülg lehekülje haaval ja viimase 50 lehekülje peal tekib paanika, mis siis saab, kui raamat läbi saab? Mida ma siis lugema peaksin? Sellepärast loengi vähem ilukirjandust. Tõsielulistel jutustustel on suurem tõenäosus mind mitte välja vihastada.
Trenniga sama lugu. Ma leian midagi uut, teen seda ja ühel hetkel lihtsalt saab kõrini. See võib isegi keset trenni juhtuda ja siis mõtled, et kas ma võin lihtsalt ära minna? Paneks oma kangi ja hantlid tagasi, kummardaks viisakalt treenerile ja ütleks: "Namaste go now". Pole veel teinud. Ema kasvatas mind viisakaks inimeseks.
Isegi toiduvalik valmistab masendust. Mitte midagi üllatavat pole. Väljas einestamisega on üldse halb, ja kodus on tavaliselt nii kiire, et teed klassikuid - makaronid hakklihaga või tuunikala võileivad. Jah, nad on alati head. Aga nii neetult igavad.
Mulle tundub, et ma teen midagi valesti. Miks mul nii igav on kogu aeg? Ma tean, et minu puhul ei ole tegemist mingi varjatud geeniusega. Lihtsalt, ei. Minu mõttemaailm on täiesti keskpärane. Ma võin teiste head ideed ära tunda, aga ise midagi originaalset üllitada, ei. Ja see polegi katastroof, per se. Sest keskpärased inimesed teevad ära keskpärased, tavalised asjad, mis on elu jätkamiseks vajalikud. Probleem on see, et see minu enese keskpärasus ja kui nüüd juba jutuks tuli, siis ka mind ümbritsev, ajab mind vaikselt hulluks.
Oo kallis alkohol,
kuis puudust tunnen sust.
Sest mõistuse mul hägustad ja
loomel näitad ust.
Mind juba kolmas kuu
on lämmatanud tusk.
Oo kallis alkohol,
kuis puudust tunnen sust…
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Originaalis kirjutatud aprill 2018
On üks asi, mis mulle vanuse lisandumise juures ei meeldi. Ei, need pole kortsud (nendega saab tegeleda) ja praegu on vara rääkida ka halvenevast mälust või põdurast tervisest. Nimelt, miski ei vaimusta enam. Või õigem oleks öelda, miski ei vaimusta piisavalt kaua. Kõike on justkui juba nähtud ja kogetud. Ma ei suuda ühetegi seriaali üle kahe hooaja jälgida, sest lihtsalt, noh, igav.
Inimestega on ka nii. Nii vähe on selliseid kellega tõesti tahad suhelda, kellega on huvitav (need inimesed enamasti ei taha minuga väga pikalt suhelda, ju ma ei vaimusta neid piisavalt, ei stimuleeri või on ootused teises kohas). Ise ka tunnen vahel, et ma ei suuda midagi põnevat, värsket, uut suhtlusesse lisada. Kuulan ennast ja mõtlen, et täielik deja vu. Olen juba neid sõnu, neid lauseid neid naerupahvakuid sellesama inimesega kasutanud. Masendav.
Raamatutega on ka raske. Umbes kolmekümnenda lehekülje paiku hakkavad väljendid korduma, tekib loogikavigu ja asi hakkab kreeni kiskuma. Nii harva leidub sellist, mida loed lehekülg lehekülje haaval ja viimase 50 lehekülje peal tekib paanika, mis siis saab, kui raamat läbi saab? Mida ma siis lugema peaksin? Sellepärast loengi vähem ilukirjandust. Tõsielulistel jutustustel on suurem tõenäosus mind mitte välja vihastada.
Trenniga sama lugu. Ma leian midagi uut, teen seda ja ühel hetkel lihtsalt saab kõrini. See võib isegi keset trenni juhtuda ja siis mõtled, et kas ma võin lihtsalt ära minna? Paneks oma kangi ja hantlid tagasi, kummardaks viisakalt treenerile ja ütleks: "Namaste go now". Pole veel teinud. Ema kasvatas mind viisakaks inimeseks.
Isegi toiduvalik valmistab masendust. Mitte midagi üllatavat pole. Väljas einestamisega on üldse halb, ja kodus on tavaliselt nii kiire, et teed klassikuid - makaronid hakklihaga või tuunikala võileivad. Jah, nad on alati head. Aga nii neetult igavad.
Mulle tundub, et ma teen midagi valesti. Miks mul nii igav on kogu aeg? Ma tean, et minu puhul ei ole tegemist mingi varjatud geeniusega. Lihtsalt, ei. Minu mõttemaailm on täiesti keskpärane. Ma võin teiste head ideed ära tunda, aga ise midagi originaalset üllitada, ei. Ja see polegi katastroof, per se. Sest keskpärased inimesed teevad ära keskpärased, tavalised asjad, mis on elu jätkamiseks vajalikud. Probleem on see, et see minu enese keskpärasus ja kui nüüd juba jutuks tuli, siis ka mind ümbritsev, ajab mind vaikselt hulluks.
Oo kallis alkohol,
kuis puudust tunnen sust.
Sest mõistuse mul hägustad ja
loomel näitad ust.
Mind juba kolmas kuu
on lämmatanud tusk.
Oo kallis alkohol,
kuis puudust tunnen sust…
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Seda on nii hirmus lugeda, sest ma samastun kõigi nende mõtetega. Vahel. Siis, kui mul entusiasmi hoogu peal ei ole. Vahel mulle tundub, et hakkan inimestega tülisid kiskuma (vaidlema) lihtsalt selleks, et tirida neist välja midagi uut. Ma tahan, et nad mind üllataksid.
VastaKustutaNäiteks see lõik on eriti tuttav:
''Ise ka tunnen vahel, et ma ei suuda midagi põnevat, värsket, uut suhtlusesse lisada. Kuulan ennast ja mõtlen, et täielik deja vu. Olen juba neid sõnu, neid lauseid neid naerupahvakuid sellesama inimesega kasutanud. Masendav.''
Vahel läheb vestlus tõsiselt põnevaks. Kuid siis jälle samad vanad teemad, mida mitu korda arutatud. Tead juba selle inimese vaatepunkti, tead enda vaatepunkti. Vahel küsin inimestelt, miks nad midagi mõtlevad. Teinekord mulle meeldibki kuulata rohkem, lihtsalt sellepärast, et laias laastus juba tead, mida ise mõtled.
Siis toimub taipamine, et mulle meeldivadki mingi kiiksuga inimesed. Heas mõttes kiiksuga, nendes peab olema mingi eriline joon. Alati need kiiksuga inimesed ei taha alati minuga suhelda või ma ise ei oska piisavalt põnevalt vestlust alustada. Esmamulje loeb.
Sul on täesti õigus, et kindlad asjad korduvad. Ilukirjanduses kordub mingi narratiiv, näiteks kättesaamatu, küüniline, liiderdav meessoost peategelane. Samad ''originaalsed'' mõtted, samad karakteridilemmad. Sarjades kordub sündmustik. Teinekord isegi uudised ei üllata. Tänapäeva uudsusest pakatavas maailmas on raske midagi tõeliselt uut leida.
Õnneks mul pole selliseid mõtteid tihti, aga kui need peale tulevad, siis need on täpselt sama painavad.