Inimestest, ilusatest

Eile õhtul käisin ostukeskusest läbi, sest mul oli Raamatuvahetusest pakk tulnud ("Meie aja kangelane" Lermontovilt), rotipeletaja jõudis lõpuks kohale, juuksehooldusvahendeid oli vaja osta ja veel muud pudi-padi. Raamatuga polnud problet, muu pudi-padiga ka mitte. Rotipeletajat ma ei hakanud isegi taotlema, kuna mingil põhjusel oli Omniva esinduses umbes kakssada miljonit inimest järjekorras ja mul oli kindlasti vaja trenni minna, nii et ei hakanud ennast asjata stressama. Edasi Pro Kosmeetikasse. Siiani olen kõik oma vedelikud, mis pähe käivad, sealt ostnud. Mulle meeldib mõte, et mu juuksed on nii erilised ja vajavad "professionaalseid" tooteid, mitte mingit "poe kaupa" ja selletõttu ma käin seal oma vahendeid ostmas.

Aga ma polnud päris pikalt sattunud. Ja mulle tundus, et hinnad olid kõik umbes kahekordseks vahepeal kasvanud. Käisin siis nõutult riiulite vahel edasi-tagasi ja otsisin oma asju. Lõpuks tuli mu juurde neiu, kes poes töötab. Ma nüüd üritan üldse mitte halvasti öelda, sest ma saan aru, et ma olen oma välimusele keskendumise pärast lugejate ees juba niigi halvas valguses, aga see neiu oleks ilmselt pigem sobinud kuhugi tööriista poodi, või vähemalt aianduskeskusesse. Vaadake, kui ma juba lähen, ütleme restorani, ja kokk on väga sale, siis ma pigem ei söö seal, sest kuidas sa usaldad kõhna kokka? Või paksu treenerit? Niisiis, ma võin olla ebaõiglane, aga kui neiu töötab ilutoodete kaupluses ja tal on juuksed takused ning kammimata, küüned murdunud ja küünealused mustad, siis ma ei ole kuigi innukas oma rahakoti raudasid avama ja oma higi ning pisaratega välja teenitud rahasid tema ettevõttesse investeerima. Neiu oli väga pettunud, kuna ta korduvalt rõhutas mulle, et "tema kasutab ja igasugust jama tema endale peale ei määri ja tema ikka väga soovitab mul see kuueteisteurone juuksesprei ära osta" ja mina ikkagi läksin kaks kätt taskus uksest välja ja tagasi ka ei vaadanud.

Edasi läksin ma ühte teise poodi, kus ka samu asju müüdi, soodsamalt kusjuures. Ma kohe nimelt ei hakanud müüja küüsi ega juukseid uurima, võtsin oma asjad, suundusin kassasse ja hoidsin pilgu ehteestlaslikult maas ning pomisesin moka otsast, et "Tere!" ja "Aitäh!" ning "Kena õhtut!"

Siis läksin trenni. Kuna ma olen viimasel ajal kuidagi hajevil ja nõrk olnud, siis valisin ringtreeningu. Keegi ütleb sulle kuhu astuda, kuhu laskuda, kükitada ning hüpata. Vahelduseks päris värskendav. No ja vot, sellist inimest nagu võtad tõsiselt ka, kui ta sulle ütleb, et tee nii ja tee naa, sest noh, näha et inimene teeb päriselt trenni. Kuigi ta mulle midagi sellist ei öelnud. Ainult kiitis, et ma ilus olen. Ma saan aru, et ta tegelikult seda minu kohta ei öelnud, vaid kiitis asendit ja nii, aga ikkagi meeldiv kui sind hindavalt uuritakse ja siis vähemalt neliteist korda öeldakse, et "ilus", kohe enesehinnang tõusis ja värki. Isegi teised märkasid seda, lubasid mulle saunas kambakat teha. Kuigi, kui ma nüüd järele mõtlen, siis see võis hoopis sellest tulla, et ma osade harjutuste kohta tegin ettepaneku neid veidi raskemaks teha. Aga, kui sa juba lähed trenni, siis võiks ju veidi pingutada ka, või mis? Sest, kui sa ei viitsi, siis mine koju ja söö oma jäätist teleka ees edasi või ma ei tea, mine lihtsalt jalutama. Aga ma ütlesin ka neile, et eks ma sellepärast käingi trennis, et ennast kambakate vastu kaitsta. Selle peale nad ainult naersid ja saunas veidi küünistasid, ei enamat.

Proteiinijäätis, umbes 170 kcal. Trennis põletasin 226 kcal. 

Ja siis öösel ma nägin unes, et üks bernhardiinitõugu koer oli Mustamäel ära eksinud ja palus mul (ma nägin und, eks ole), et ma aitaks tal kodu leida. Ja mingil põhjusel jätsin ma oma käekotid (mul oli unes korraga kaks käekotti kaasas) pingi peale ja läksin koeraga kaasa. Koer sai peremehe juurde toimetatud ja minu käekotid varastatud. Ainult minu telefonikaaned olid telefoni ümbert ära võetud ja pingi peale jäetud (sellest ma saan kusjuures aru, ma ise pean neid nii inetuteks, et isegi varas ei taha neid). No ja siis ma käisin ringi, otsisin võimalust panka helistada, et mu pangakaardid kinni pandaks, aga ükski telefoninumber ei vastanud ja mu asjad jäid kõik ripakile. Lõpuks ma ärkasin. Suhteliselt kõhe tunne oli. Isegi unes on vastik, kui su asju varastatakse. Ja Esseebee peale olen terve päev pahur olnud.

Selline ajuvaba postitus tuli seekord. Ma luban, homme olen asjalikum.