Knock-knock! Who's there?

Töö juures on meil koridori peal ühiskasutatav tualett. Üsna tavaline. Kõik kasutavad. Probleeme pole. Või noh…



Mõni kuu tagasi oli meil intsident. Õigemini kolm. Nimelt, üks kodanik ei lukustanud sees olles ust. Ja siis teine inimene astus pahaaimamatult sisse. Kaks korda. Esimesel korral ehmatas ta ennast sõnatuks ja keegi ei kuulnud sellest muffigi. Kui ta järgmisel päeval jälle oli sunnitud ühe mehe palja peega tõtt vahtima, siis ta kiljatas ja karjus üle maja: "Pervert!" Siis me saime teada ka sellest esimesest intsidendist.

Umbes nädal aega hiljem juhtus samalaadne vahejuhtum kahe teise kodanikuga.

Ütleme nii, et tualetis käimine ei ole pärast seda enam sama.

Nüüd on nii, et kui sul on vähegi kahtlus, et keegi võib asjal olla, siis võetakse vastu äärmuslikud abinõud.

Täna näiteks seisis üks tüüp ukse taga ja küsib mult, et ei tea, kas seal on keegi sees. Noh, ma ütlesin, et koputa. Pärast hakkasin mõtlema, et mida see seesolija selle koputuse peale hõikama peaks? Sisse! Kinni! Kasi minema, pervert!



Meil kodus on klaasist vannitoauks. Väga praktiline just sellisteks puhkudeks. Kohe näed, et tuli põleb, seega on üsna hea võimalus, et keegi on sees. Ei pea koputama ega hõikama ega kuidagi muud moodi seesolija rahu rikkuma. Ja teie veel naersite minu üle, et ma napakas olen. Pfff! Innovatiivne, vat mis!

Kommentaarid