See on nüüd selline postitus, mille ma kirjutan ja ei kavatse seoses sellega absoluutselt mitte mõhkugi ette võtta ning siis ootamatult kümne aasta pärast avastan, et näe, saatsin Universumile unistuse välja ja voila! justkui muuseas läks see korda.
Minu ema on oma elus elanud täpselt kahel aadressil. Esimesed 16 aastat Soonlepa külas ja ülejäänud nelikümmend pluss aastat ühes Harjumaa külas nimega Tallinn. Vanasti inimesed ei kolinudki nii väga. Minu vanaema elas ju üldse terve elu ühes kohas. Sündis seal ja muldagi sängitati sünnipaigast napid tosin kilomeetrit eemal. Minul on koduseid aadresse olnud mõnevõrra rohkem. Esiteks Ehitajate tee, siis Riia mnt, Vahe tänav, Virve tänav ja nüüd Tammsaare tee. Ja see Tammsaare tee hakkab mulle vaikselt tüütavaks muutuma.
Liialdamata ütlen, et minu korter on mulle ideaalne. Hommikupäike paistab magamistoa akendesse. Suvel on puud lehes, nii et kuumus ei ole talumatu. Maja taga on ilus hoov, kus heatahtlikud tädikesed lilli kasvatavad ja kus ma vahel harva käin raamatuga muru peal veini joomas. Mul on ideaalselt soe oma kodus. Meil on uued reguleeritavad radiaatorid ja paar aastat tagasi soojustati ka hoone fassaad. Korteriplaneering on suurepärane, mitte ühtegi läbikäidavat tuba ja korter on läbi maja. See on kasulik, juhul kui peaks väga kuumaks minema, siis saab tuuletõmbust tekitada. Niisiis, küsite milleks? Ma ei saa teile avaldada tegelikku põhjust. Mitte tänasel päeval. See põhjus käib siin aegajalt mu blogi lugemas ja on parem, kui ta ei tea. Aga ma arvan, et kui ma ütlen, et ruumi puudusel või projekti mõttes, siis see on ka küllalt hea põhjendus.
Ruumi on natuke vähe meil selle karja peale. Tänaseks olen ma aru saanud, et minu fantaasiad sellest, et tiburullikesed kaheksateistkümnenda sünnipäeva hommikul oma kodinad kaenlasse haaravad ja nelja tuule poole hargnevad, ei täitu järgneva kümne aasta jooksul kindlasti. Ma võin siin vahel halada ja ägiseda, et ma olen maailma kõige halvem ema, aga miski ütleb mulle, et vaatamata kõigile omavahel esinevatele erimeelsustele, mu lapsed armastavad mind kuuni ja tagasi vms. Mis tähendab, et ruumi jääb mu korteris aina vähemaks. Ja noh, neil ka ju piinlik tüdrukuid külla kutsuda, kui pole ruutmeetritki vaba pinda, kus käest kinni hoida ja sügavalt teineteisele silma vaadata, või mida need noored teevadki, kui omavahel kokku saavad.
Teine põhjus on projekt. Mul on vaja projekti. Jah, tunnistan, praegune projekt pole veel lõpusirgel, aga see ei loe, sest minu jaoks on planeering viimse detailini paigas. Ainult teostada on vaja. Ja kui see saab tehtud, siis on vaja uut. Sest ma ei suuda ühe koha peal passida. Näpud sügelevad. Ajust rääkimata.
Niisiis, Universum, kui sa mind kuulad, siis siin on paar märksõna, mida silmas pidada - vähemalt 80 ruutmeetrit, idekas oleks ridaelamuboks, linnaosade suhtes Kristiine või Mustamäe, ja et oleks soe. Poisid arvasid, et väike mururiba tuleks kasuks. Neile ju hirmsasti meeldib muru niita. Ja tee nii, et naabrid oleksid inetud nagu tuumasõda, või vähemalt muldvanad. Aitäh!
Minu ema on oma elus elanud täpselt kahel aadressil. Esimesed 16 aastat Soonlepa külas ja ülejäänud nelikümmend pluss aastat ühes Harjumaa külas nimega Tallinn. Vanasti inimesed ei kolinudki nii väga. Minu vanaema elas ju üldse terve elu ühes kohas. Sündis seal ja muldagi sängitati sünnipaigast napid tosin kilomeetrit eemal. Minul on koduseid aadresse olnud mõnevõrra rohkem. Esiteks Ehitajate tee, siis Riia mnt, Vahe tänav, Virve tänav ja nüüd Tammsaare tee. Ja see Tammsaare tee hakkab mulle vaikselt tüütavaks muutuma.
Liialdamata ütlen, et minu korter on mulle ideaalne. Hommikupäike paistab magamistoa akendesse. Suvel on puud lehes, nii et kuumus ei ole talumatu. Maja taga on ilus hoov, kus heatahtlikud tädikesed lilli kasvatavad ja kus ma vahel harva käin raamatuga muru peal veini joomas. Mul on ideaalselt soe oma kodus. Meil on uued reguleeritavad radiaatorid ja paar aastat tagasi soojustati ka hoone fassaad. Korteriplaneering on suurepärane, mitte ühtegi läbikäidavat tuba ja korter on läbi maja. See on kasulik, juhul kui peaks väga kuumaks minema, siis saab tuuletõmbust tekitada. Niisiis, küsite milleks? Ma ei saa teile avaldada tegelikku põhjust. Mitte tänasel päeval. See põhjus käib siin aegajalt mu blogi lugemas ja on parem, kui ta ei tea. Aga ma arvan, et kui ma ütlen, et ruumi puudusel või projekti mõttes, siis see on ka küllalt hea põhjendus.
Ruumi on natuke vähe meil selle karja peale. Tänaseks olen ma aru saanud, et minu fantaasiad sellest, et tiburullikesed kaheksateistkümnenda sünnipäeva hommikul oma kodinad kaenlasse haaravad ja nelja tuule poole hargnevad, ei täitu järgneva kümne aasta jooksul kindlasti. Ma võin siin vahel halada ja ägiseda, et ma olen maailma kõige halvem ema, aga miski ütleb mulle, et vaatamata kõigile omavahel esinevatele erimeelsustele, mu lapsed armastavad mind kuuni ja tagasi vms. Mis tähendab, et ruumi jääb mu korteris aina vähemaks. Ja noh, neil ka ju piinlik tüdrukuid külla kutsuda, kui pole ruutmeetritki vaba pinda, kus käest kinni hoida ja sügavalt teineteisele silma vaadata, või mida need noored teevadki, kui omavahel kokku saavad.
Teine põhjus on projekt. Mul on vaja projekti. Jah, tunnistan, praegune projekt pole veel lõpusirgel, aga see ei loe, sest minu jaoks on planeering viimse detailini paigas. Ainult teostada on vaja. Ja kui see saab tehtud, siis on vaja uut. Sest ma ei suuda ühe koha peal passida. Näpud sügelevad. Ajust rääkimata.
Niisiis, Universum, kui sa mind kuulad, siis siin on paar märksõna, mida silmas pidada - vähemalt 80 ruutmeetrit, idekas oleks ridaelamuboks, linnaosade suhtes Kristiine või Mustamäe, ja et oleks soe. Poisid arvasid, et väike mururiba tuleks kasuks. Neile ju hirmsasti meeldib muru niita. Ja tee nii, et naabrid oleksid inetud nagu tuumasõda, või vähemalt muldvanad. Aitäh!
Kommentaarid
Postita kommentaar