Mul on töö juures üks klient. Üks nendest, kes mind jumaldavad. Teate küll, tuleb välja suitsule ja siis lehvitab mulle üle platsi. No ja mina nagu viisakas inimene muiste, lehvitan vastu. Ei, üldse mitte flirtivalt ega midagi. Täiesti sündsalt ja nii. Igatahes, sõidab see vend igasuguste iludustega. Kompenseerib midagi. Tema sõnad, mitte minu. Ma igaks juhuks ei hakanud küsima, et mida, kuigi ta ilmselgelt seda ootas.
Noh, enamasti ta sõidab BMWga. Vahel Audiga. Ja siis korraga, teate, pargib Volvo! Ja veel S40ne! Nagu whaaat!?! Ütleme nii, et Vello hakkas mulle kohe palju rohkem meeldima. Enne ma pidasin teda selliseks, noh, mitte kuigi tõsiseks inimeseks. Jutud nimelt käivad, et tal linna peal lapsed laiali ja noh, siin on olnud, et ta hommikul ärkab autoroolis ja kui akna avab, siis on terve kinnistu veidi rõõmsamas tujus, if you know what I mean 😉. Aga kui Volvo, siis järelikult on lootust.
Uurin siis nii ääri-veeri, et mis bemmiga juhtus ja kuidas nüüd siis nii suur ego ennast ühtäkki Volvosse on ära mahutanud. Teate, ta isegi ei teeselnud, et tal on selle üle hea meel, et tal on nüüd au Volvoga ringi vurada! Must masenduspilv langes ta peale ja teatas, et kuna tema autokesekene on remondis, siis on Volvo kõigest mingi mõttetu asendusauto. Pffff!
No ikka väga kurb hetk oli. Ma juba lootsin, et poisikesest on mees sirgumas, aga noh, mis sa teed sellisega. Mõni aeg hiljem sattusime taas kokku ja mina jäin ümber tema auto käima. Küsisin mootorivõimsuse kohta, ja väljalaske aasta ning kõik muud jutud. Ei, tema ei tea midagi ja üldse lükkas mu auto juurest eemale, et ärgu ma seda rõvedust vaadaku parem. Ütlesin siis üsna solvunult, et mul on eluunistus olnud Volvo omanik olla.
Kas te kujutate nüüd ette, mida ta mulle vastas? Ta küsis, et mis minuga ometi lapsepõlves juhtus, et mul selline trauma on ja ma Volvodest unistan. Nagu, saate aru, jah! Võttis mult peaaegu et ümbert kinni, et lohutada ja pead silitada.
Eks mult ole varemgi seda küsitud, et miks Volvo. Et mulle sobiks S-klassi Mercedes nagu paremini. No loomulikult ma ju näen, et Mersud on ilusad. Ja ka Audidel pole väga häda. Isegi mõni Bemm on täitsa kenake. Aga ma ei saa sinna parata, et just Volvo võtab mul hinge kinni. Minu meelest ideaalne auto. Minu jaoks. Ei mingit üleliigset tilulilu ega tarbetut bablingi. Kena, tagasihoidlik, praktiline ja lojaalne. Nagu ma isegi. Ja nagu Volvodel, pole mulgi midagi vaja kompenseerida. Olengi just selline, nagu nemad - what you see, is what you get.
Aga mõtlema pani see mind ikka. Mõtlesin, et kui õel ma olen ise teistsuguse eelistuse vastu olnud. Pidanud oma valikut ainuõigeks ja sülitanud teiste markide omanike peale. Noh, mitte sõnaotseses mõttes, aga saate aru küll. Äkki neil on ka mingi oma põhjus, miks nad sõidavad just selle isendiga, kellega sõidavad. Ehk tunnevad nemadki, et just see mark või mudel täiendab neid ja toob nende iseloomu kõige paremini esile. Nii, et rohkem me ei kobise. Olen päris tasa. Isegi nalja ei tee, kui mõni maantee ääres tossab või teda praami pealt maha peab lükkama.
Noh, enamasti ta sõidab BMWga. Vahel Audiga. Ja siis korraga, teate, pargib Volvo! Ja veel S40ne! Nagu whaaat!?! Ütleme nii, et Vello hakkas mulle kohe palju rohkem meeldima. Enne ma pidasin teda selliseks, noh, mitte kuigi tõsiseks inimeseks. Jutud nimelt käivad, et tal linna peal lapsed laiali ja noh, siin on olnud, et ta hommikul ärkab autoroolis ja kui akna avab, siis on terve kinnistu veidi rõõmsamas tujus, if you know what I mean 😉. Aga kui Volvo, siis järelikult on lootust.
Uurin siis nii ääri-veeri, et mis bemmiga juhtus ja kuidas nüüd siis nii suur ego ennast ühtäkki Volvosse on ära mahutanud. Teate, ta isegi ei teeselnud, et tal on selle üle hea meel, et tal on nüüd au Volvoga ringi vurada! Must masenduspilv langes ta peale ja teatas, et kuna tema autokesekene on remondis, siis on Volvo kõigest mingi mõttetu asendusauto. Pffff!
No ikka väga kurb hetk oli. Ma juba lootsin, et poisikesest on mees sirgumas, aga noh, mis sa teed sellisega. Mõni aeg hiljem sattusime taas kokku ja mina jäin ümber tema auto käima. Küsisin mootorivõimsuse kohta, ja väljalaske aasta ning kõik muud jutud. Ei, tema ei tea midagi ja üldse lükkas mu auto juurest eemale, et ärgu ma seda rõvedust vaadaku parem. Ütlesin siis üsna solvunult, et mul on eluunistus olnud Volvo omanik olla.
Kas te kujutate nüüd ette, mida ta mulle vastas? Ta küsis, et mis minuga ometi lapsepõlves juhtus, et mul selline trauma on ja ma Volvodest unistan. Nagu, saate aru, jah! Võttis mult peaaegu et ümbert kinni, et lohutada ja pead silitada.
Eks mult ole varemgi seda küsitud, et miks Volvo. Et mulle sobiks S-klassi Mercedes nagu paremini. No loomulikult ma ju näen, et Mersud on ilusad. Ja ka Audidel pole väga häda. Isegi mõni Bemm on täitsa kenake. Aga ma ei saa sinna parata, et just Volvo võtab mul hinge kinni. Minu meelest ideaalne auto. Minu jaoks. Ei mingit üleliigset tilulilu ega tarbetut bablingi. Kena, tagasihoidlik, praktiline ja lojaalne. Nagu ma isegi. Ja nagu Volvodel, pole mulgi midagi vaja kompenseerida. Olengi just selline, nagu nemad - what you see, is what you get.
Aga mõtlema pani see mind ikka. Mõtlesin, et kui õel ma olen ise teistsuguse eelistuse vastu olnud. Pidanud oma valikut ainuõigeks ja sülitanud teiste markide omanike peale. Noh, mitte sõnaotseses mõttes, aga saate aru küll. Äkki neil on ka mingi oma põhjus, miks nad sõidavad just selle isendiga, kellega sõidavad. Ehk tunnevad nemadki, et just see mark või mudel täiendab neid ja toob nende iseloomu kõige paremini esile. Nii, et rohkem me ei kobise. Olen päris tasa. Isegi nalja ei tee, kui mõni maantee ääres tossab või teda praami pealt maha peab lükkama.
Kommentaarid
Postita kommentaar