Miks?

Pühapäeva õhtul viisin kotitäie kleite ja seelikuid sõbranna juurde. Et ta need mulle parajaks õmbleks. Võtaks sent või paar koomale. Enne seda sõbranna pakkus mulle pannkooki ja rullibiskviiti. Pannkoogid võtsin kenasti vastu, sest kõht oli väga tühi, aga biskviidist keeldusin. Ütlesin, et ma olen dieedi peal. Ja sõbranna küsis, et miks?

Sama küsis paar päeva hiljem mu õde, kui oli lugenud minu halapostitust sellest, kui väsinud ma dieeditamistest olen. Et, miks? Miks mul on vaja kaalu langetada?

Ja ma vastasin talle sama, mida sõbrannale, et ma ei tea. Ma ei tea, miks ma kaalu langetan. Ei, mul pole VAJA seda teha. Riided ei ole kitsaks jäänud. Lukud saan kinni ja nööbid ei põrka lahti. Keegi pole ammu juba küsinud, et ega ma viiendat ei oota (arvestades minu viljakust, siis pole tingimata mehe olemasolu vajalik, mul piisab ka pooletunnisest telefonikõnest, et sedapsi jääda. True story.) Ükski mees pole ägisenud minu tselluliidi laviini all, ega kurtnud, et mind on raske kätel kanda ja mitte ainult sellepärast, et seda poleks, või et meest poleks, vaid see pole lihtsalt üldse nii hull. Seega, mul puudub tegelik VAJADUS kaalu langetada.

Aga miks siis?

Noh, ma arvan, et kõige ausam vastus on see, et see on osa minust. Umbes nagu siis, kui ma silmaopil käisin ja pärast veel pool aastat igal hommikul kapi pealt prille taga otsisin. Sa kasvad selle harjumusega kokku ja isegi kui sul enam VAJA pole, siis harjumus on tugevalt sees ja sellest vabanemine võtab aega. Opil käisin ma kuus aastat tagasi. Nägemine on endiselt ideaalne. Aga vahel, kui ma kaugele ei näe, siis mu nimetissõrm hiilib ninajuurele ja lükkab nähtamatuid prilliraame kõrgemale, et paremini näha. Harjumus. Kehamälu, kui soovite. No ja eks see kaalulangetamine on samasugune harjumus. Läheb aega, kui ma saan tegelikult ka aru, et seda pole vaja.

Jah, mul on veel see helesinine unistus, et rasvaprotsent võiks väiksem olla. Mitte, et see VAJALIK oleks, tahan lihtsalt. Ei teagi miks, aga tahan.