Ehk on lugeja juba kuulnud, et blogijad on omavahel seoses paastumise propageerimise või selle mõttetuse pärast omavahel natuke tülli läinud. Vist isegi nii, et üks otsustas väikse puhkuse teha*. No ja kuna mul on siin omamoodi paastumine, siis mõtlesin veidi kribada.
Esiteks alustan sellest, et mina pole elu see kordagi paastunud. Mitte tegelikult. Jah, mul on olnud perioode, kus ma söön hästi vähe ja joon ainult vett, aga see ei ole olnud seotud tingimata keha puhastamisega. Mulle endale tundub, et paastumine peaks olema kontrollitud ja teadlik tegevus. Minu paastuperioodid on tulnud täiesti juhuslikult ja hoopis emotsionaalsetel põhjustel. Noh, kui mul on raske periood ja toit ei lähe alla. Siis ma justkui paastuks, kuna ei söö, aga minu meelest see pole reaalselt paastumine.
Tunnistan, ma olen rohkem kui korra elus mõelnud paastumise peale. Teadliku, planeeritud paastumise. Isegi internetist uurinud paastulaagrite kohta. Aga siiani on see kõik jäänud puhtalt uurimustöö tasandile ja praktikasse pole jõudnud. Ma natuke kardan seda. Tundub päris jõhker ja karm. Ja arvestades sellega, et ma muutun näljasena väga kurjaks ja õelaks, siis väga nagu ei kipu sellega eksperimenteerima.
Samas, ma arvan, et aegajalt organismile restardi tegemised on pigem head. Aga mitte väga tihti. Ja jälle, ma rõhutan, see peaks olema kontrollitud. Sest, kui sa ise oma kehaga erinevaid nalju teed ja siis ühel hetkel sul pildi taskusse viskab? Autot juhtides, keset trenni, saunas? Tiba ebalahe, kas te ei leia? Aga kui sa tead, et oled näiteks kodus, või mõnes spaas, mingit rasket füüsilist tööd ei tee ja tukkudki tasakesti, siis miks ei võiks ka seedeorganitel veidi rahuneda lasta? Põhimõtteliselt peaks kahest-kolmest päevast piisama. Pärast on hea kerge olla, nagu liblikal. Noh, ma eeldan, ei tea ju tegelikult. Minul on küll olnud, kui ma ise oma poolkogemata juhuslikke paaste pidanud olen. Magu tõmbub mõnusasti tillukeseks kokku, pea lööb korraks klaariks ja hinges on ka mingi seletamatu õndsusetunne.
Aga kuna mul hakkab vaikselt iseenda Santa Barbarast juba koppa ette viskama, siis olen otsustanud teha hoopis teistlaadi paastumist. Jah, mõnes mõttes võib öelda, et see mul juba niigi käib, aga siiani olen ma ikkagi vaikselt käinud toidukaupluses ringi ja õrnalt singikamaraid silitanud, puuvilju paitanud, juustu nuusutanud. Nüüd aitab. Ilmselgelt toitun ma valesti, sest kõhtu ma täis ei saa. Teeks lihtsalt restardi. Tõmbaks korraks, aastaks või nii, Rootsi lauale kriipsu peale ja vaataks mis juhtub. Loomulikult ei pruugigi üldse midagi juhtuda, aga noh, ma ei saa ju teada, kui ma ei proovi. Äkki ma õpin siis rohkem hindama, seda mida pakutakse ega ole ülemäära pirtsakas. Ehk avastan uued maitsed, mida siiani põlglikult eemale olen lükanud. Aga hetkel tunnen, et organism on mürki nii täis, et midagi drastilist tuleb ette võtta, muidu mul jälle juhe jookseb kokku.
*Andke andeks, see on jälle see ettekirjutamise viga. Selleks ajaks, kui postitus ilmub, on Proua Pastinaak juba elusa, terve ning õnnelikumana naasnud me hulka. Apparently.
Esiteks alustan sellest, et mina pole elu see kordagi paastunud. Mitte tegelikult. Jah, mul on olnud perioode, kus ma söön hästi vähe ja joon ainult vett, aga see ei ole olnud seotud tingimata keha puhastamisega. Mulle endale tundub, et paastumine peaks olema kontrollitud ja teadlik tegevus. Minu paastuperioodid on tulnud täiesti juhuslikult ja hoopis emotsionaalsetel põhjustel. Noh, kui mul on raske periood ja toit ei lähe alla. Siis ma justkui paastuks, kuna ei söö, aga minu meelest see pole reaalselt paastumine.
Tunnistan, ma olen rohkem kui korra elus mõelnud paastumise peale. Teadliku, planeeritud paastumise. Isegi internetist uurinud paastulaagrite kohta. Aga siiani on see kõik jäänud puhtalt uurimustöö tasandile ja praktikasse pole jõudnud. Ma natuke kardan seda. Tundub päris jõhker ja karm. Ja arvestades sellega, et ma muutun näljasena väga kurjaks ja õelaks, siis väga nagu ei kipu sellega eksperimenteerima.
Samas, ma arvan, et aegajalt organismile restardi tegemised on pigem head. Aga mitte väga tihti. Ja jälle, ma rõhutan, see peaks olema kontrollitud. Sest, kui sa ise oma kehaga erinevaid nalju teed ja siis ühel hetkel sul pildi taskusse viskab? Autot juhtides, keset trenni, saunas? Tiba ebalahe, kas te ei leia? Aga kui sa tead, et oled näiteks kodus, või mõnes spaas, mingit rasket füüsilist tööd ei tee ja tukkudki tasakesti, siis miks ei võiks ka seedeorganitel veidi rahuneda lasta? Põhimõtteliselt peaks kahest-kolmest päevast piisama. Pärast on hea kerge olla, nagu liblikal. Noh, ma eeldan, ei tea ju tegelikult. Minul on küll olnud, kui ma ise oma poolkogemata juhuslikke paaste pidanud olen. Magu tõmbub mõnusasti tillukeseks kokku, pea lööb korraks klaariks ja hinges on ka mingi seletamatu õndsusetunne.
Aga kuna mul hakkab vaikselt iseenda Santa Barbarast juba koppa ette viskama, siis olen otsustanud teha hoopis teistlaadi paastumist. Jah, mõnes mõttes võib öelda, et see mul juba niigi käib, aga siiani olen ma ikkagi vaikselt käinud toidukaupluses ringi ja õrnalt singikamaraid silitanud, puuvilju paitanud, juustu nuusutanud. Nüüd aitab. Ilmselgelt toitun ma valesti, sest kõhtu ma täis ei saa. Teeks lihtsalt restardi. Tõmbaks korraks, aastaks või nii, Rootsi lauale kriipsu peale ja vaataks mis juhtub. Loomulikult ei pruugigi üldse midagi juhtuda, aga noh, ma ei saa ju teada, kui ma ei proovi. Äkki ma õpin siis rohkem hindama, seda mida pakutakse ega ole ülemäära pirtsakas. Ehk avastan uued maitsed, mida siiani põlglikult eemale olen lükanud. Aga hetkel tunnen, et organism on mürki nii täis, et midagi drastilist tuleb ette võtta, muidu mul jälle juhe jookseb kokku.
*Andke andeks, see on jälle see ettekirjutamise viga. Selleks ajaks, kui postitus ilmub, on Proua Pastinaak juba elusa, terve ning õnnelikumana naasnud me hulka. Apparently.
See on ainult aja küsimus, mil Pastinaak otsustab, et paastumine pole ikka tema jaoks. Alles luges makrosid ja tasakaalustatud toitumine oli peamine, mingi periood oli vegan, nüüd paastumine. Ma ei kahtle, et see on lühiajaliselt(mõned kuud, aasta-kaks) hea viis kaalu kaotamiseks, aga elustiilina pole kindlasti pikaajaline valik. Samuti need, kes sellega tohutult rasva kaotavad, kipuvad ka natuke lihast kaotama (enamasti, mitte alati) ja peale esimest aastat progress aeglustub. Ja mis saab siis, kui paastumise lõpetavad? Kukuvad tagasi auku. Selles osas kindlasti ei soovitaks kellelegi paastumist mingi elustiilina, pigem proovimiseks või tõesti kehale restardina, nagu välja tõid.
VastaKustutaTa noor inimene, alles vist otsib oma teed. Oluline, et ta nende proovimistega seedimist sassi ei aja ja see võib vabalt juhtuda, kui kehale vastuolulisi signaale saata.
KustutaMinu esimene paastumise kogemus oli täielik juhus nii umbes 25 aastat tagasi, sôbranna kutsus kaasa ja siis me pundiga läksime kuhugi eesti metsade vahele paastulaagrisse (miski nôia korraladatud). Elasime majas mändide vahel, kus aga elas ka perekond kes ei paastunud ja mônuga sardelle ôhtuti praadisid :) 7 päeva jôime ainult vett. Käisime matkamas, ôhtuti saunas, uurisime oma sisemust (hingeeelu siis) Läksin kaasa selle môttega, et kaalu kaotada aga lôppkokkuvôttes oli see täielik hingeline puhastus. Peale teist päeva läksid kôik meeled erksaks, värvid olid eredamad. lôhnad tugevamad ja lihtsalt tundsid et oled nüüd seal. Täielik vaimne kirgastus. Seda nagu üldse sellest kogemusest ei oodanud. Kaalu läks ka kôvasti alla aga see kuidagi kaotas oma olulisuse. Pikemaks paastuks on kindlasti parem kuhugi tavaelust eemale minna. Kahjuks on see mu ainus kogemus pikema paastuga. Igapäevaliselt teen seda 16:8 paastumist. Ei propageeri, aga mulle sobib. Ei söö üle ja see ei ole dieet, see on lihtsalt eluviis.
VastaKustutaAitäh oma kogemuse jagamise eest. Ma ise olen ka just mõelnud, et tahaks sellist "argielust eemal paastu" vähemalt korra elus kogeda.
KustutaKas Sa saaksid pisut selgitada, mida see 16:8 paast endast kujutab?
Loe "pastinaagi" blogist :) :)
KustutaLühidalt ei söö 16 tundi päevas ja 8 tundi vôid süüa. Mina tavaliselt söön esimese toidu kell 2 peale lôunat ja viimase toidu korra peale 9 ôhtul kui trennist tulen. Ma seda 8 tundi nii täpselt ei jälgi vaid püüan et viimasest päeva toidukorrast läheb 16 tundi enne kui jälle söön. Mingeid toiduaineid ära ei jätta ja ausalt öelda on väga raske üle süüa peale 16 tundi mitte söömist. kôht saab ruttu täis.
Otsi googlist "intermittent fasting" Kôigile ei pruugi sobida aga mulle sobib väga hästi.
Vôtab stressi ära et milla ja mida nüüd ma sööma peaks. Ja tavaline keedumuna maitseb nii magusalt peale 16 tundi paastumist :)
Aa, selge :D No mul kogu aeg kõht tühi, ma ei peaks vist nelja tundi ka vastu :)))
KustutaMul oli ka kôht kogu aeg tühi peale seda kui esimese ampsu hommikul vôtsin :) ja mulle tundus et kui jälgid seda 3 söögikorda ja 2 snäkki siis aju tegeleb ainult môttega et milla nüüd see järgmine söögikord tuleb :) Nüüd on aga lihtne kui kell kukkub söö kôht korralikult täis ja mine oma eluga edasi :) Enamus mu nälga tuli ka et tool arvuti taga on vahel igav ja siis läheb mote kohe toidu juurde. Vahel oli juba kella 12-ks kogu kaasavôetud lôuna ja snäkid juba ära söödud.
KustutaNo jah, mul umbes sama. Kell kümme hommikul on selline nälg, et võiks mõne kobedama kolleegi nahka pista :D
Kustuta:) :)
VastaKustuta