Kaalu olen ma langetanud sellest ajast kui kaksteist sain. Peaasjalikult tähendas see seda, et ma ennast näljutasin. Asi lõppes haiglas. Ravi - sundsöömine. Selle kaalulangetusmeetodi juurde naasesin ma hiljem korduvalt. Õnneks kunagi ei lõppenud asi enam nii hirmsalt, kui lapsepõlves. Esimene korralik kaalulangetusprogramm, millega liitusin ja mis oli ka mõistlik ja suht-koht tervislik oli "Kaalujälgijad". Seal toimis asi punkte lugedes. Seda ma tegin aastatel 2003 - 2007. Ja siis kui mul mõned aastad tagasi jälle oli vaja ennast korralikult käsile võtta, olid laval kaks uut tegijat - Erik Orgu ja FitLap. See on lugu, miks ma ühe neist valisin ja teist ei hakanud kunagi isegi kaaluma.
Tol ajal töötasin RRis ja minu hallata oli raamatute hulgimüük. Mida see täpselt tähendas, sellest võin ma mõni teine kord rääkida, aga vahel juhtus nii, et kirjastused, kes soovisid oma raamatuid kindlasti hulgimüüki toppida, andsid altkäemaksu. Raamatute näol. Üks sellisetest raamatutest oli Erik Orgu "Garanteeritud kaalulangus". No esiteks on muidugi alati riskantne naisterahvale kaalulangetus raamatuid kinkida. Eriti, kui sa ei tea kuidas nad välja näevad. Võtavad veel solvanguna. Lisaks oli ääretult piinlik ka raamatusisu. Nii toimetamata väljaannet pole ma kunagi oma käes hoidnud. Siiralt, Perekooli sulemeistrid kahvatuksid selle kõrval ja näiksid lausa filoloogidena. Võibolla oli tegu proovitrükiga ja hiljem on need vääratused eemaldatud, ma ei tea, aga see mis ma sain ja mis mul siiani riiulis ruumi võtab, sest mul on lihtsalt häbi seda edasi kinkida ja raamatute äraviskamine on mulle ka füüsiliselt võimatu tegevus. Igatahes - Orgu oli juba eos välistatud. Pealegi, mulle ei meeldi tema olemus, nii palju kui ma seda saadetes näinud olen.
Umbes samal ajal lasti trükki ka Rene Poljakovi ja Heikki Mägi kirjatükk "60 minutiga nädalas vormi". Seda raamatut mulle keegi ei kinkinud ja lugenud ma seda pole, sirvinud ehk. Aga Poljakoviga (nüüd on ta Rene Laane) olen mina kokku põrganud ja kuigi põrge polnud tegelikult meeldiv, siis… teate, ma parem jutustan teile sellest ja siis saate ise aru.
Ühel veebruarikuu nädalavahetusel sõitsime sõbrannadega Stockholmi kruiisile. Õhtul olime ennast tantsutähtedeks joonud ja suundusime tantsubaari. Sinna jõudes, olin mina jälle kaine. Kuigi, kui ma nüüd mõtlen, siis ma vist ei joonudki üldse tol tripil. Igatahes, ei olnud mul otseselt tantsutuju. Sõbrannad olid juba kõik kuhugi kadunud, kui mina uhkes üksinduses istusin ja ühele noorele kutile silma tegin. Istub siis minu vastu üks jässakas, lühike, kiilakas jõmm. Ja vahib. Noh, mingil põhjusel juhtub seda minuga sageli. Sellised poldid ei ole minu teema, suured musklid pigem peljutavad kui tõmbavad. Lisaks, tüübil olid lühikesed püksid ja plätud. Nagu, ma ei hakka parem üldse… Aga sõber arvas, et enne tema rahu ei saa, kui on minuga juttu teinud. Taarus siis minu juurde, sest kaine oli ta viimati minu hinnangu järgi nii taasiseseisvumise aegu, ja kutsus tantsule. Minu kulmud kerkisid, üks suunurk tõmbus põlglikuks muigeks ja ma libistasin kõige aeglasema hindava pilgu, mis mul varuks, oli üle mehe."Sinuga? Tantsima? Sul on ju plätud jalas!" Saate aru mida tüüp tegi? Lükkas plätud jalast, haaras must kinni, nagu ma oleks sulepadi ja kiskus mu nagu Toots Teele kandle järgi jalga keerutama. No ei meeldi mulle need mürakad, sest nad on suured ja tugevad ja see oli veel mitu aastat enne seda kui ma deadliftinguga tegelema hakkasin, seega, ma võisin ju teda eemale lükata, aga kasu polnud kedagi. Lõpuks ma loobusin ja mõtlesin, vahet pole, vähemalt ei topi ta mulle keelt kurku ja ei lase kätel rändama minna. Loomulikult tundsin ma ta ära. Ütlesin ka, et tean teda, ta kirjutas selle raamatu tervislikust eluviisist. Selle peale haaras ta mu veelgi tihedamalt enda kaissu ja ütles, et ta saab aru küll, et ma ka trenni teen. No jah, ega ma väga tõsiselt ei võtnud seda juttu, mees oli ikka ebareaalselt lakku täis, pealegi veel paljajalu. Õnneks märkas minu täbarat olukorda see noormees, kellega enne pilke vahetasime ja tuli ning päästis mu lõpuks ära. Hiljem tuli Poljakov tagasi, kingad jalas ja puha, aga noh, siis ei pääsenud ta enam löögile.
Eesti meil ikkagi nii tilluke. Mul endal oleks vist küll jube piinlik, kui mul oleks kümnetes tuhandetes jüngreid, kellele ma pähe taon, et joomine on paha-paha ja siis nii. Ja veel nii pahasti, et kutsud selle ühe inimese tantsule, kelle käes sinu raamatusaatus seisab.
Ja ikkagi, kui lõpuks kaalulangetamiseks läks, mõjus purjus FitLap meeldivamalt, kui kaine Orgu. Mis sa teed, mul on alati joodikute vastu nõrkus olnud.
P.S. See pole nüüd see postitus, see ilus, mida ma lubasin. See on üks teine. Selle ilusa tunnete ära selle järgi, et see on ilus. Küll te aru saate.
Tol ajal töötasin RRis ja minu hallata oli raamatute hulgimüük. Mida see täpselt tähendas, sellest võin ma mõni teine kord rääkida, aga vahel juhtus nii, et kirjastused, kes soovisid oma raamatuid kindlasti hulgimüüki toppida, andsid altkäemaksu. Raamatute näol. Üks sellisetest raamatutest oli Erik Orgu "Garanteeritud kaalulangus". No esiteks on muidugi alati riskantne naisterahvale kaalulangetus raamatuid kinkida. Eriti, kui sa ei tea kuidas nad välja näevad. Võtavad veel solvanguna. Lisaks oli ääretult piinlik ka raamatusisu. Nii toimetamata väljaannet pole ma kunagi oma käes hoidnud. Siiralt, Perekooli sulemeistrid kahvatuksid selle kõrval ja näiksid lausa filoloogidena. Võibolla oli tegu proovitrükiga ja hiljem on need vääratused eemaldatud, ma ei tea, aga see mis ma sain ja mis mul siiani riiulis ruumi võtab, sest mul on lihtsalt häbi seda edasi kinkida ja raamatute äraviskamine on mulle ka füüsiliselt võimatu tegevus. Igatahes - Orgu oli juba eos välistatud. Pealegi, mulle ei meeldi tema olemus, nii palju kui ma seda saadetes näinud olen.
Umbes samal ajal lasti trükki ka Rene Poljakovi ja Heikki Mägi kirjatükk "60 minutiga nädalas vormi". Seda raamatut mulle keegi ei kinkinud ja lugenud ma seda pole, sirvinud ehk. Aga Poljakoviga (nüüd on ta Rene Laane) olen mina kokku põrganud ja kuigi põrge polnud tegelikult meeldiv, siis… teate, ma parem jutustan teile sellest ja siis saate ise aru.
Ühel veebruarikuu nädalavahetusel sõitsime sõbrannadega Stockholmi kruiisile. Õhtul olime ennast tantsutähtedeks joonud ja suundusime tantsubaari. Sinna jõudes, olin mina jälle kaine. Kuigi, kui ma nüüd mõtlen, siis ma vist ei joonudki üldse tol tripil. Igatahes, ei olnud mul otseselt tantsutuju. Sõbrannad olid juba kõik kuhugi kadunud, kui mina uhkes üksinduses istusin ja ühele noorele kutile silma tegin. Istub siis minu vastu üks jässakas, lühike, kiilakas jõmm. Ja vahib. Noh, mingil põhjusel juhtub seda minuga sageli. Sellised poldid ei ole minu teema, suured musklid pigem peljutavad kui tõmbavad. Lisaks, tüübil olid lühikesed püksid ja plätud. Nagu, ma ei hakka parem üldse… Aga sõber arvas, et enne tema rahu ei saa, kui on minuga juttu teinud. Taarus siis minu juurde, sest kaine oli ta viimati minu hinnangu järgi nii taasiseseisvumise aegu, ja kutsus tantsule. Minu kulmud kerkisid, üks suunurk tõmbus põlglikuks muigeks ja ma libistasin kõige aeglasema hindava pilgu, mis mul varuks, oli üle mehe."Sinuga? Tantsima? Sul on ju plätud jalas!" Saate aru mida tüüp tegi? Lükkas plätud jalast, haaras must kinni, nagu ma oleks sulepadi ja kiskus mu nagu Toots Teele kandle järgi jalga keerutama. No ei meeldi mulle need mürakad, sest nad on suured ja tugevad ja see oli veel mitu aastat enne seda kui ma deadliftinguga tegelema hakkasin, seega, ma võisin ju teda eemale lükata, aga kasu polnud kedagi. Lõpuks ma loobusin ja mõtlesin, vahet pole, vähemalt ei topi ta mulle keelt kurku ja ei lase kätel rändama minna. Loomulikult tundsin ma ta ära. Ütlesin ka, et tean teda, ta kirjutas selle raamatu tervislikust eluviisist. Selle peale haaras ta mu veelgi tihedamalt enda kaissu ja ütles, et ta saab aru küll, et ma ka trenni teen. No jah, ega ma väga tõsiselt ei võtnud seda juttu, mees oli ikka ebareaalselt lakku täis, pealegi veel paljajalu. Õnneks märkas minu täbarat olukorda see noormees, kellega enne pilke vahetasime ja tuli ning päästis mu lõpuks ära. Hiljem tuli Poljakov tagasi, kingad jalas ja puha, aga noh, siis ei pääsenud ta enam löögile.
Eesti meil ikkagi nii tilluke. Mul endal oleks vist küll jube piinlik, kui mul oleks kümnetes tuhandetes jüngreid, kellele ma pähe taon, et joomine on paha-paha ja siis nii. Ja veel nii pahasti, et kutsud selle ühe inimese tantsule, kelle käes sinu raamatusaatus seisab.
Ja ikkagi, kui lõpuks kaalulangetamiseks läks, mõjus purjus FitLap meeldivamalt, kui kaine Orgu. Mis sa teed, mul on alati joodikute vastu nõrkus olnud.
P.S. See pole nüüd see postitus, see ilus, mida ma lubasin. See on üks teine. Selle ilusa tunnete ära selle järgi, et see on ilus. Küll te aru saate.
Well...you made my day.Naerda sai korralikult,jãtka sama humoorikalt:)
VastaKustutaAitäh ☺️! Püüan ikka 😉.
Kustuta