Vahel mulle tundub, et inimesed natuke kardavad mind. See on väga naljakas. Sest, nagu mind! Mina, kes ma olen nii tundlik, nutan iga väikse asja peale, olen täielik sasipundar ja kaalun ka nii 56kg +/-2. Mida siin karta on?
Aga ometi, ma näen seda. Tajun. Inimesed muutuvad närvilisemaks. Unustavad elementaarseid asju. Hakkavad higistama, kokutama. Ja seda on tõsiselt naljakas pealt vaadata.
Näiteks laupäeval pakkusin küüti ühele tuttavale naisterahvale. Ta on ennegi minu juuresolekul närviliselt tõmmelnud ja see on mulle varemgi nalja teinud. Ma luban teile, ma ei ole talle iial midagi halba teinud. Kordagi pole ei häält ega kätt ta vastu tõstnud. Mitte kunagi teda mõnitanud, ega naeruvääristanud. Mina ei tea, miks ta mind nii paaniliselt kardab. Aga kardab ta mind küll. Seda ütlevad isegi mu lapsed. Igatahes, pakkusin küüti ja siis ta värises seal mu kõrval. Tegelikult ta üldse lootis, et saab kellegi teise auto peale, aga lõpuks tuli siiski minuga. Noh, siis ta lootis, et ehk ta saab tahaistmele istuda, aga ka see variant võeti talt ära.
No aga mida mina teha saan? Kuidas temaga olla, et ta niiviisi ei vabiseks seal? Ma ei saa isegi aru, et miks ma sellist õudust temas tekitan. Mainin, et tegemist on minust vanema naisterahvaga, veidi kogukam, kindlasti minust intelligentsem, kogenum, küpsem, kaunim ja pole mul ka muid eeliseid tema ees. Vähemalt mitte selliseid, millest mina teadlik oleksin. Ma püüan alati temaga mingit small talki pidada, et ta end mugavamalt tunneks ja mitte ohata tema veidruste üle. Mis ma veel peaksin tegema?
Veel olen ma täheldanud, et ka osad treenerid pelgavad mind. Samamoodi, unustavad harjutused ära, hakkavad kokutama, kukutavad treeningvahendeid. Miks? Käisin pühapäeval Viimsis trennis ja oli treener, kelle trennis ma varem pole käinud. Kogenud treener. Näha kaugelt. Ja piisab tal pilgust minule, kui ta läheb juhendamine muusikast mööda, unustab osad harjutused ära, hakkab valesid liigutusi ette näitama.
Ma ei kirjutaks seda siin, kui see oleks üksikjuhtum. Seda on esinenud korduvalt. Erinevates klubides, erinevate treeneritega. Nii mees- kui naissoost.
Ja see on veider ning imelik. Sest ma siiralt ei mõista, mis toimub. Samas, ma otseselt ei kaeba ka. Mingi võimutunde annab see. Ja nagu ma juba mainisin, siis see on naljakas. Sest, kui nad mind tegelikult tunneksid, siis keegi neist ei väriseks mu ees. Lapsed ja loomad mind ei karda. Kuigi võiksid. Teeksid mu elu kergemaks. Aga need kõik ripuvad mu küljes. Ja siis 40+ naisterahvad pissivad suurest õudusest püksi, kui ma vaatevälja satun. Müstika.
*Pildistas Egon Ligi
Aga ometi, ma näen seda. Tajun. Inimesed muutuvad närvilisemaks. Unustavad elementaarseid asju. Hakkavad higistama, kokutama. Ja seda on tõsiselt naljakas pealt vaadata.
Näiteks laupäeval pakkusin küüti ühele tuttavale naisterahvale. Ta on ennegi minu juuresolekul närviliselt tõmmelnud ja see on mulle varemgi nalja teinud. Ma luban teile, ma ei ole talle iial midagi halba teinud. Kordagi pole ei häält ega kätt ta vastu tõstnud. Mitte kunagi teda mõnitanud, ega naeruvääristanud. Mina ei tea, miks ta mind nii paaniliselt kardab. Aga kardab ta mind küll. Seda ütlevad isegi mu lapsed. Igatahes, pakkusin küüti ja siis ta värises seal mu kõrval. Tegelikult ta üldse lootis, et saab kellegi teise auto peale, aga lõpuks tuli siiski minuga. Noh, siis ta lootis, et ehk ta saab tahaistmele istuda, aga ka see variant võeti talt ära.
No aga mida mina teha saan? Kuidas temaga olla, et ta niiviisi ei vabiseks seal? Ma ei saa isegi aru, et miks ma sellist õudust temas tekitan. Mainin, et tegemist on minust vanema naisterahvaga, veidi kogukam, kindlasti minust intelligentsem, kogenum, küpsem, kaunim ja pole mul ka muid eeliseid tema ees. Vähemalt mitte selliseid, millest mina teadlik oleksin. Ma püüan alati temaga mingit small talki pidada, et ta end mugavamalt tunneks ja mitte ohata tema veidruste üle. Mis ma veel peaksin tegema?
 |
| Värisete juba? Peopesad muutusid higiseks ja klomp tõusis kurku? Pulss tõusis ja kõhus keerab? |
Veel olen ma täheldanud, et ka osad treenerid pelgavad mind. Samamoodi, unustavad harjutused ära, hakkavad kokutama, kukutavad treeningvahendeid. Miks? Käisin pühapäeval Viimsis trennis ja oli treener, kelle trennis ma varem pole käinud. Kogenud treener. Näha kaugelt. Ja piisab tal pilgust minule, kui ta läheb juhendamine muusikast mööda, unustab osad harjutused ära, hakkab valesid liigutusi ette näitama.
Ma ei kirjutaks seda siin, kui see oleks üksikjuhtum. Seda on esinenud korduvalt. Erinevates klubides, erinevate treeneritega. Nii mees- kui naissoost.
Ja see on veider ning imelik. Sest ma siiralt ei mõista, mis toimub. Samas, ma otseselt ei kaeba ka. Mingi võimutunde annab see. Ja nagu ma juba mainisin, siis see on naljakas. Sest, kui nad mind tegelikult tunneksid, siis keegi neist ei väriseks mu ees. Lapsed ja loomad mind ei karda. Kuigi võiksid. Teeksid mu elu kergemaks. Aga need kõik ripuvad mu küljes. Ja siis 40+ naisterahvad pissivad suurest õudusest püksi, kui ma vaatevälja satun. Müstika.
*Pildistas Egon Ligi
Kommentaarid
Postita kommentaar