 |
| Päikeseloojang Soonlepas |
Milline ebameeldiv üllatus mind täna tabas.
Öelge nüüd targad, et kuidas alles täna, teie kõik raudselt juba eelmisel aastal teadsite, aga noh, ma olen selline udupea.
Igatahes.
Hakkan ma Mae blogisse minema ja näidatakse mulle keskmist.
Noh, et pole.
Nagu….
Jah, ma vaatasin küll, et kuidagi vaikseks jäänud ja ei kirjuta. Aga ma arvasin, et tal lihtsalt muidu nii palju tegemist ja ei jõua. Nagu ta ise ka alles hiljuti kirjutas, siis tal pole ju sundust igapäevast Õnneka osa sulest välja imeda. Ja sellepärast ta ju meeldibki mulle, et asjalik on ja kirjutab siis kui tegelikult ka miskit öelda on. Ja pausid, noh, need mõjuvad vahel hästi, saab nagu värskust juurde ja igatsus tekib. Ma ei saa pausi teha, mul neid mustandeid jälle terve konteineritäis ja noh, juhtub ju ka kogu aeg midagi, mida ma tahan mäletada ja millega uhkustada.
Aga et kinni? Miks? Täiesti lõpp!
Äkki mingi viga?
Mõni rott on sealt Sarvelt üle lahe ujunud ja juhtmed läbinärinud, aga äkki saab veel kõik korda? No peab ju saama, sest… Mae!
Mae, kullake, kui Sa seda loed, siis anna elumärki!
Ära jäta meid niiviisi siia vastusteta!
Siiralt!
FB fotode järgi otsustades oli üleeile Apollos ühe raamatu esitlusel.
VastaKustutaVähemalt hea teada, et elu ja tervise juures. Ikkagi kummaline, et niiviisi blogi kinni pani. Midagi oleks nagu juhtunud. Ta ju aastaid pidas blogi ja nüüd äkki kõik. Kahju. Loodetavasti pole see lõplik.
KustutaKullapai, palun väga vabandust, et sedasi ootamatult lahkusin blogimaailmast :( Kinnitan, et olen elu ja tervise juures, eraelus ka kõik kõige paremas korras :) Aga ma ei saanud pikka eelhoiatust teha, sest üks kord varem juhtus ka selline asi, et tuli kustutustuhin peale (tookord kasutasin seda ühe klahvivajutuse varianti, ent selle viga on see, et seda saab paari kuu jooksul sama lihtsasti uuesti taastada :)) ja hõikasin selle ka maha, aga ema ahastavkurja telefonikõne peale siiski murdusin ja jätkasin :) Seekord valisin pikema tee, st kustutasin kõik 1600 postitust ükshaaval ja p ä r i s e l t ära, päästes vaid mõned reisimuljed. Nüüd tagasiteed enam ei ole.
VastaKustutaMälupangast on muidugi kahju, mulle vaatas sealt ikkagi ligi 10 aastat elu ja mälestusi vastu. Võidetud aja üle on rõõm seda suurem. Eks see diliitimine üks viimne õlekõrs ole. Öelda oleks palju, aga aeg on selline, et enam pole mõtet ja alati ei saa ka. No ei ütlegi siis. Ja seda, mida kannatab ja tahaks öelda, eks siis nüüd on aega seda teises vormis teha - algus on tehtud ;)
Ja kui on ikka tarvidus veebis kireda, eks siis tulen ja risustan Sinu blogi kommentaariumi :P Äkki hakkan edaspidi ääretult pikki kommentaare kirjutama :)))
P.S. Mõni päev tagasi esitlesime Apollos tõepoolest "Minu Itaaliat", mille toimetajana kaasa lõin.
P.P.S. Mae tegemistele pildis võib endiselt kaasa elada instagramis ja vahel harva ka facebookis. Viimase kaudu võid alati lahkesti oma muredest-rõõmudest teada anda :) Ka küllatulekust ;)
Muahhh!
Oeh! Nii palju mõtteid, küsimusi, emotsioone! Esiteks kindlasti jagan Su ema mõtteid - plika, mis Sul arus on!?! :))) Teisest küljest, mõistan. Nagu siin isegi oled kommenteerinud, et vahel on postitused vihjete kogum, aga aru ei saa sottigi, nagu ühe kehvasti kirjutatud kriminulli keskpaik (või just hästi kirjutatud?). Jah, kui blogi kasvab ja "tegelasi" tuleb juurde, siis ühel hetkel oled punktis, kus ei teagi, mida öelda ja kuidas, et keegi ei saaks valesti aru, ei solvuks või ei tunneks lihtsalt, et tema privaatsust on julmalt rikutud. Aga noh, üdini isekas nagu ma olen, siis mul on väga-kohutavalt-sõnulkirjeldamatult-mega-jõhkralt kahju. Sest see blogi oli minu aken kultuuri. Sinu etendustekirjeldused, reisimuljed ja loomulikult kõik need raamatututvustused - juudas, kuidas ma neid nautisin! Ja ma oleks veel saanud aru, kui Sa poleks blogi edasi pidanud, noh, mingil tasandil, sest ega see mõte käib ka mind aeg-ajalt külastamas, aga mälestused!!!! Ehk Sa need siiski enda jaoks printisid välja või salvestasid kuhugi. Sest wow! 10 aastat!!! ja 1600!!! postitust. WOW!!!! Aga ma ei kahtle, et tegid seda hea põhjusega, lihtsalt mul on kurb. Tead, see on nii nagu mõne hea seriaaliga, just siis kui oled tegelastega harjunud ja need on sulle nagu pereliikmed, siis lõppeb see ära ja uut hooaega ei tule. Seriaalis on vähemalt see, et saad algusest peale kordusi vaadata, aga Sina panid isegi selle võimaluse kinni. Oh, mul süda murdub, tõesõna….
KustutaJa veel! Hiiumaa! Soonlepa! Sinu kirjeldused, lood, fotod - ajasid mulle alatasa saareisu peale. Mõtlesin sel aastal isegi katsuda mõnele etendusele jõuda, nüüd on kõik see info kadunud. (Hää küll, ma teen draamat, küll ma juba googeldada oskan ja üles leian kõik mis tarvis, aga noh, kui juba vinguda, siis kogu raha eest ;))
Ei, ei, ma ei heida ette, väljendan oma meeleheidet. Nagu ütlesin, kahju on. Ise olen just Instagramist ja Facebookist eemale tõmbunud ja seeläbi aega juurde võitnud. Nii, et meie teed on siin pisut lahku löönud :/
Oled alati teretulnud kommenteerima, nii pikalt kui kulub. Mul nr 1 õpib infotehnoloogiat ja telekommunikatsiooni ja ta kontrollis hommikul, et internetis veel ruumi on kommentaaride jaoks ja lubas, et kui otsa saab, siis ta teeb juurde :)
Musi, kalli ja pai ka minu poolt Sulle :*
Mind vaevas sama küsimus. No ja nüüd siit ja niiviisi leian siis vastuse:(
KustutaEi meeldi mulle see asi! Ei meeldi... Küsin ka ikka: Miks? Miks ometi???
Minu lemmikblogi! Olen nagu laps, kellel on lemmiklelu käest kistud...
Mõistus üritab aru saada ja mõista, aga süda... see tilgub verd. Ma ei ole FB ja Insta inimene, ilmselt ei hakka ka. Seetõttu on tunne, nagu oleks kaotanud lähedase... Kurb...
Ja nii kahju, et enam ei saa lugeda neid toredaid-muhedaid lugusid.
Need pole süüdistused, vaid meeleheide...
Suured kallid ja paid saadan Sulle, Mae, teele ikkagi:)
Oh teid kaunishingi, J. ja Sepistaja... te ajate mu hulluks, no kohe päriselt (hirmus armsad olete muidugi ka), mida ma küll teiega või teieta teen. Te ei tohi mind murduma panna. Ja kui panetegi, siis... hoidke silm uutel blogidel peal, äkki ilmutab Mae end ühel päeval mõnes muus vormis.
KustutaAga mul on nii hea meel, et internetis ikka veel ruumi on ja ma saan seni teie juures kommenteerimas käia.
Olge hoitud, mu armsad!
Mae oli mõnusalt pehme ja ometi äge, jään teda samuti taga igatsema. Kuskilt lugesin, et ta Hiiumaast siiski kirjutab tulevikus kuskil blogis, veel pole leidnud. Ootan täpsemat infot!
VastaKustutaTäiesti nõus! Ma olen isegi sellist itut juttu kuulnud, et peagi peaks "Minu Hiiumaa 2" ilmuma. Parem oleks, et see on põhjus, miks blogi kokku tõmmati :D
Kustuta