Hommikul ruttasin tööle. Klapid peas ja "My Universe" möirgamas. Täpselt nädal tagasi viis puksiir Volli teenindusse. Kirjutan sellest, mis juhtus ja kuidas asi lahenes kunagi siis, kui see enam nii meeletult piinlik pole, diil? Igatahes, pööran ümber majanurga, et bussile jõuda ja keegi annab signaali. Esiteks, ime üldse, et ma läbi muusika midagi kuulsin. Teiseks ei saanud ma aru, mis toimub, et kust see heli tuleb. Ei takistanud kellegi teed, ükski sõiduk ei paistnud häire all olevat. Vaatasin selja taha, aga seal oli ainult üks peniga jalutav noormees, kes hoopis mind kohkunult vaatas, nagu ma oleks talle signaali and või vähemalt süüdi selles, et mingi müra varahommikul Mustamäe rahu rikub.
Ega ma tegelikult kunagi ei eelda, et mulle signaali antakse. Need ajad, kui mulle signaali anti... neid pole kunagi olnudki. Ja isegi kui ma kahtlustan, et minu kurvid võisid kellegi sõrmed juhuslikult panna rooli kirglikumalt masseerima, siis ei tee ma sellest välja, ma pole mõni selline, eks ole. Aga noh, anti veel signaali ja isegi kolmas kord. Siis ma nägin seda. Teda. Naabripoissi. Pakkus mulle küüti. Ja mina loomulikult rõõmsalt hüppasin võõrasse autosse. Kui ema ainult teaks, millise süüdimatu tütre ta kasvatanud on, oi-oi!
Kui nüüd päris ausalt kõik ära rääkida, siis naabripoiss pakkus küüti ka tol saatuslikul kolmapäeval kui puksiir käis. Siis ta signaali ei andnud. Jõnksas peaga paremale ja ma kehitasin nõusoleku märgiks õlga. Teate, selline whatever hetk oli. Tol korral ta ei küsinud, et miks ma ühtäkki keskkonnasäästlikuks olen hakanud. Ma ei hakanud rääkima ka. Kui oleks küsinud, siis ilmselt oleksin nutma puhkenud, ja noh, see oleks ikka väga vinge olnud. Nüüd küsis. Ma rääkisin. Küsisin vastu, et miks ta võõra autoga sõidab. Ta ka vastas. Tore oli. Mõlemad olime sellised pisut haavatavad. Noh, hommik ikkagi ja nii.
No ja eks mul on terve päev hea soe tunne sees olnud. Mõelge ise - signaali lasti minu auks! Mis siis et tuttav. See koeraga tüüp, näiteks, ei teadnud ju seda. Mõtle kui vähe ikka vaja on, et naeratust huulile meelitada, lihtsalt mudi natuke rooli, häiri Mustamäe elanikke, ehmata neljajalgsete kahejalgseid omanikke.
Ega ma tegelikult kunagi ei eelda, et mulle signaali antakse. Need ajad, kui mulle signaali anti... neid pole kunagi olnudki. Ja isegi kui ma kahtlustan, et minu kurvid võisid kellegi sõrmed juhuslikult panna rooli kirglikumalt masseerima, siis ei tee ma sellest välja, ma pole mõni selline, eks ole. Aga noh, anti veel signaali ja isegi kolmas kord. Siis ma nägin seda. Teda. Naabripoissi. Pakkus mulle küüti. Ja mina loomulikult rõõmsalt hüppasin võõrasse autosse. Kui ema ainult teaks, millise süüdimatu tütre ta kasvatanud on, oi-oi!
Kui nüüd päris ausalt kõik ära rääkida, siis naabripoiss pakkus küüti ka tol saatuslikul kolmapäeval kui puksiir käis. Siis ta signaali ei andnud. Jõnksas peaga paremale ja ma kehitasin nõusoleku märgiks õlga. Teate, selline whatever hetk oli. Tol korral ta ei küsinud, et miks ma ühtäkki keskkonnasäästlikuks olen hakanud. Ma ei hakanud rääkima ka. Kui oleks küsinud, siis ilmselt oleksin nutma puhkenud, ja noh, see oleks ikka väga vinge olnud. Nüüd küsis. Ma rääkisin. Küsisin vastu, et miks ta võõra autoga sõidab. Ta ka vastas. Tore oli. Mõlemad olime sellised pisut haavatavad. Noh, hommik ikkagi ja nii.
No ja eks mul on terve päev hea soe tunne sees olnud. Mõelge ise - signaali lasti minu auks! Mis siis et tuttav. See koeraga tüüp, näiteks, ei teadnud ju seda. Mõtle kui vähe ikka vaja on, et naeratust huulile meelitada, lihtsalt mudi natuke rooli, häiri Mustamäe elanikke, ehmata neljajalgsete kahejalgseid omanikke.
Kommentaarid
Postita kommentaar