Lamasin õhtul voodis ja ootasin Matit.
Lamasin paremal voodipoolel. Praegu magangi paremal pool. Kolm kuud juba olen maganud paremal. Küll ma varsti jälle vasakule kolin. Noh, et madrats ikka ühtlaselt kuluks ja nii.
Lamasin seal, jalad põimitud teki ümber, üks padi pea all, teine selja taga ja kolmas kaisus, et ikka oleks tunne, nagu keegi mind hoiaks. Magades on see tähtis. Eriti siis, kui pole parasjagu kedagi, kes hoiaks.
Mati lasi end oodata. Ta vahel teeb nii. Ääretult häbematu temast.
Ma siis mõtlesin. Mõtteid.
Mõtlesin, et mul polegi enne uinumist kellestki mõelda.
Noh, jah, lastest võiks ja klientidest, aga ega ma siis nendest enne und mõelda ei tahaks.
Tahaks kellestki….noh….ah, saate niigi aru.
Ega mul sellist hetke eriti elus olnud pole, kui pole kellestki mõelda. Ikka tavaliselt keegi on.
See, et kedagi pole, see on omamoodi nagu kurb ja samas ka mitte. On mis on. Mitte mõnus, igatahes.
Siis ma mõtlesin veel, et ma olen tegelikult kõvasti tunde raisanud niiviisi mõeldes, ühele ja teisele.
Sagedasti veel pikalt pärast seda, kui põhjust pole nagu olnudki.
See oli vist möödunud aasta veebruaris, kui ma mõtlesin, et näed, mõtlen siin ikka veel Nipernaadile, kuigi pole teda juba mitukümmend kuud mujal kui Delfi uudistes näinud.
Mõtlesin tookord, et kas ma mõtlen talle seetõttu, et ma tegelikult igatsen, või hoopis harjumusest?
Noh, et olen juba aastaid mõelnud temale igal ööl enne kui Mati tuleb.
Et äkki ma tegelikult ei peaks, sest pole ju nagu enam igapäevast igatsust?
Sarnaselt mõtlesin selle ühe teise peale, noh, teate küll.
Et miks ma mõtlen, tean ju niigi, et on mis on?
Aga kas iga selline mõte muutub ühel hetkel harjumuseks? Et mõtled, mitte mõtte pärast, vaid kuna oled harjunud mõtlema. Ja kuidas sa vahet teed, et kas on mõte või harjumus? Ja millele sa siis mõtlema peaksid, kui saad aru, et see kõigest harjumus, mitte päriselt mõte? Kui polegi kedagi, kellele mõelda, aga mõtlema peaks, sest Mati ei ole kuigi punktuaalne. Ja kas on vale mõelda lihtsalt harjumusest, kuigi ise ka saad aru, et pole mõtet mõelda, kuigi mõtelda tahaks? Või peaks sundima millestki muust mõtlema, et mõte saaks puhata?
Ma mõtlen, et kes selle töö Matile üldse anda otsustas? Hans või Günther oleks palju usaldusväärsemad tüübid. Matiga on ikka nii, et hakkab nagu tulema, aga põrkab siis sõpradega kokku ja teeb mõned õlled. Vahel ilmub alles hommikul. Teinekord ei anna mitu ööd näole. Ja siis kui lõpuks tuleb, vajub raskena su peale, proovi siis niiviisi asjalik ja töökas olla! Häda nende boheemidega, ma ütlen!
Lamasin paremal voodipoolel. Praegu magangi paremal pool. Kolm kuud juba olen maganud paremal. Küll ma varsti jälle vasakule kolin. Noh, et madrats ikka ühtlaselt kuluks ja nii.
Lamasin seal, jalad põimitud teki ümber, üks padi pea all, teine selja taga ja kolmas kaisus, et ikka oleks tunne, nagu keegi mind hoiaks. Magades on see tähtis. Eriti siis, kui pole parasjagu kedagi, kes hoiaks.
Mati lasi end oodata. Ta vahel teeb nii. Ääretult häbematu temast.
Ma siis mõtlesin. Mõtteid.
Mõtlesin, et mul polegi enne uinumist kellestki mõelda.
Noh, jah, lastest võiks ja klientidest, aga ega ma siis nendest enne und mõelda ei tahaks.
Tahaks kellestki….noh….ah, saate niigi aru.
Ega mul sellist hetke eriti elus olnud pole, kui pole kellestki mõelda. Ikka tavaliselt keegi on.
See, et kedagi pole, see on omamoodi nagu kurb ja samas ka mitte. On mis on. Mitte mõnus, igatahes.
Siis ma mõtlesin veel, et ma olen tegelikult kõvasti tunde raisanud niiviisi mõeldes, ühele ja teisele.
Sagedasti veel pikalt pärast seda, kui põhjust pole nagu olnudki.
See oli vist möödunud aasta veebruaris, kui ma mõtlesin, et näed, mõtlen siin ikka veel Nipernaadile, kuigi pole teda juba mitukümmend kuud mujal kui Delfi uudistes näinud.
Mõtlesin tookord, et kas ma mõtlen talle seetõttu, et ma tegelikult igatsen, või hoopis harjumusest?
Noh, et olen juba aastaid mõelnud temale igal ööl enne kui Mati tuleb.
Et äkki ma tegelikult ei peaks, sest pole ju nagu enam igapäevast igatsust?
Sarnaselt mõtlesin selle ühe teise peale, noh, teate küll.
Et miks ma mõtlen, tean ju niigi, et on mis on?
Aga kas iga selline mõte muutub ühel hetkel harjumuseks? Et mõtled, mitte mõtte pärast, vaid kuna oled harjunud mõtlema. Ja kuidas sa vahet teed, et kas on mõte või harjumus? Ja millele sa siis mõtlema peaksid, kui saad aru, et see kõigest harjumus, mitte päriselt mõte? Kui polegi kedagi, kellele mõelda, aga mõtlema peaks, sest Mati ei ole kuigi punktuaalne. Ja kas on vale mõelda lihtsalt harjumusest, kuigi ise ka saad aru, et pole mõtet mõelda, kuigi mõtelda tahaks? Või peaks sundima millestki muust mõtlema, et mõte saaks puhata?
Ma mõtlen, et kes selle töö Matile üldse anda otsustas? Hans või Günther oleks palju usaldusväärsemad tüübid. Matiga on ikka nii, et hakkab nagu tulema, aga põrkab siis sõpradega kokku ja teeb mõned õlled. Vahel ilmub alles hommikul. Teinekord ei anna mitu ööd näole. Ja siis kui lõpuks tuleb, vajub raskena su peale, proovi siis niiviisi asjalik ja töökas olla! Häda nende boheemidega, ma ütlen!
Kommentaarid
Postita kommentaar