Lojaalne lugeja ehk on kursis, et mul autoga aegajalt tõrked. Noh, ei taha startida. Mitu korda käisin temaga diagnostikas ja ei leitud mingit suurt viga, millest see jama võib tekkida. Öeldi, et sõida ja kui mootorituli uuesti põlema läheb, siis tule jälle. Noh, ma sain nii päris pikalt sõidetud. Mitu kuud lausa. Aga siis ilmus mootorituli ja kiri armatuurlauale, et vajalik oleks mootorihooldus. Siis hakkas juhtuma, et ta ei käivitunud ja aina keerulisem oli talle hääli sisse saada.
Edasi järgneb kümnetuhandesõnaline kirjeldus sellest, kuidas ma ikka veel ei tea mis mu autol viga on. Aga mõtlesin, et kirjutan, sest kui ma lõpuks äkki teada saan, siis tuleks sajatuhandesõnaline postitus.
Viisin Volli siis uuesti töökotta, kus leiti 12(!) viga. Kõik seotud turbokompressoriga. Lugesin ise ka netist selle kohta, ja tõepoolest, kuigi viga ei ole hirmus suur ja tõsine, siis võib tekitada käivitusraskusi, jõudluse reguleerimisest rääkimata. Aga nad andsid ta mulle tagasi ja ütlesid, et neil täna pole aega tegeleda ja võtavad ühendust, kui aeg tekib. Niikaua lubati sõita.
Aga sõita ma väga ei saanud. Üks päev kolm korda käivitasin teda kümme minutit.
No ja otseloomulikult tulevad kõik tarkpead kohe õpetussõnu jagama.
Kord, kuni ma seal üritasin Vollile eluvaimu sisse puhuda, liipab kohale üks mees. Noh, laa-dii-daa, eks ole! Et, mis autol viga on, ja miks ikka ei käivitu. Hakkan ma jee, mingile suvalisele tüübile selgitama! Tema ütleb, et kui auto juba sellist häält teeb, siis järelikult on mul ees ootamas kütusepumba vahetus. Tead, Endel, see, et sul ükskord kütusepump katki läks, ei tähenda, et kõikidel autodel, mis sinu läheduses ei stardi automaatselt sama jama on. Mina muidugi naeratasin ja koogutasin kaasa, et tast kiiremini lahti saada. Sellistega on ju teada, hakkad midagi vastu rääkima, siis see jutt ei lõppegi.
Järgmine päev hakkab tüüp töö juures targutama, et noh, me ju ütlesime sulle, et Volvoga on suured jamad. Mis suured jamad, mees! Siiani olen ma pidanud ainult pirne vahetama ja isegi see "suur jama" ei lähe mulle miljoneid maksma (eeldusel, et siiski on turbo katki ja läheb vahetusse. Küsisin, koos tööga umbes tuhat raha). Ise sõidad Kiaga ringi ja iga paari kuu tagant on mingi jupp vahetuses. Kui paberi peal numbrid kokku lüüa, siis kellel on suuremad jamad, ah, ah?
Üks teatas isalikult, et tead, ma soovitan sul osta jaapanlane või korealane. Ma pole küsinud ühtegi soovitust! Kas sa tahad ise mulle selle asiaadi sebida või? Või plekid praegu mu remondiarveid?
Sellest, kuidas mu käest küsiti, et ega ma juhuslikult bensiiniga ei tankinud, ei hakka ma parem kirjutamagi.
Igatahes, kuigi ma ta kätte sain ja kaks päeva suure hädaga ringi sõitsin, siis lõpuks ei startinud ta mul üldse, ei püssi ega ussirohuga. Siis kutsusingi puksiiri ja Volli viidi ära. Helistasin töökotta ja hoidsin hinge kinni - noh, et mis arve tuleb. Ei, neil pole olnud aega tegeleda. Ootasin rohkem kui nädala. Lõpuks nad reedel helistasid ja tõstsid käpad püsti. Ütlesid, et nad ei leia viga. Isegi turbost polnud enam juttu. Väitsid, et neil kõik kenasti stardib ja sõidab ja viigu ma minema. Andsid teise venna telefoninumbri, et ehk see saab aidata.
Helistasin esmaspäeva hommikul ja see ütles, et ärgu ma enne Vollit tema juurde viigu, kui ta mul jälle ei käivitu, sest muidu ta viga ei pruugi näha. Niisiis, ma ikka veel ei tea mõhkugi. Hommikuti lähen higist üleni märjana auto juurde ja palvetan, et ta mul EI käivituks, et ma saaks ta lõpuks Volremi viia ja ehk saab ka mingi vastuse.
Tunnistan, närvid on täiega läbi. Isegi läksin nii kaugele, et vaatasin teisi Volvosid. Aga ei, ma ei saa. Mitte veel kuni on lootust. No mõelge ise - Volli on mulle ideaalne. Ta ei hammusta mind, kui ma temast väljun. Pikkadel reisidel pole ta kordagi mind alt vedanud. Ta on soe ja mõnus. Musta tossu ei tule kusagilt otsast. Kütust võtab megavähe (ja mitte ainult sellepärast, et ta mul kaks nädalat asjata remonditöökojas istus). Ta hellitab õrnalt mu kannikaid, toetab selga ja kaela. Isegi kuttidel on taga jalgade jaoks ruumi maa ja ilm. Pagasiruum on üllatavalt suur. Ja üldse mitte ebaoluline kriteerium - ma armastan seda tumesinist värvi. No ei leidnud teist samasugust Volvot pakutavate hulgas.
Nüüd olen ausalt kõik üles tunnistanud. Vabandan, kui mõni teist lootis, et ma olen purjuspeaga vastu seina sõitnud või et Voldemar plahvatas. Ikkagi kõigest tehnilised tõrked. Ja targem pole ma mitte üks milligramm. Sellest on muidugi eriliselt kahju. Või ok, nii palju sain teada, et see undamine, mida ma kuulsin ja mille kohta ka kõik ütlesid, et sa kujutad endale ette ja et see talverehvidest tuleb, oli ikkagi päris asi. Nimelt läheb mul juhipoolne esirattalaager vahetamisele (∽200). Äkki see tagurdamisega seotud ulgumine kaob ka siis ära? Pöidlad pihku, y'all!
Edasi järgneb kümnetuhandesõnaline kirjeldus sellest, kuidas ma ikka veel ei tea mis mu autol viga on. Aga mõtlesin, et kirjutan, sest kui ma lõpuks äkki teada saan, siis tuleks sajatuhandesõnaline postitus.
 |
| Ühesõnaga kõik kellad ja viled põlesid vahepeal. |
Viisin Volli siis uuesti töökotta, kus leiti 12(!) viga. Kõik seotud turbokompressoriga. Lugesin ise ka netist selle kohta, ja tõepoolest, kuigi viga ei ole hirmus suur ja tõsine, siis võib tekitada käivitusraskusi, jõudluse reguleerimisest rääkimata. Aga nad andsid ta mulle tagasi ja ütlesid, et neil täna pole aega tegeleda ja võtavad ühendust, kui aeg tekib. Niikaua lubati sõita.
 |
| Arvestades, mis kõik võiks juhtuda ja mul kõigest ei käivitu aeg-ajalt, siis on ju veel superluks ju. Ei mingit musta tossu, tühikäigul on pöörded kenasti kontrolli all ja ka jõudlus on viisakas. |
Aga sõita ma väga ei saanud. Üks päev kolm korda käivitasin teda kümme minutit.
No ja otseloomulikult tulevad kõik tarkpead kohe õpetussõnu jagama.
Kord, kuni ma seal üritasin Vollile eluvaimu sisse puhuda, liipab kohale üks mees. Noh, laa-dii-daa, eks ole! Et, mis autol viga on, ja miks ikka ei käivitu. Hakkan ma jee, mingile suvalisele tüübile selgitama! Tema ütleb, et kui auto juba sellist häält teeb, siis järelikult on mul ees ootamas kütusepumba vahetus. Tead, Endel, see, et sul ükskord kütusepump katki läks, ei tähenda, et kõikidel autodel, mis sinu läheduses ei stardi automaatselt sama jama on. Mina muidugi naeratasin ja koogutasin kaasa, et tast kiiremini lahti saada. Sellistega on ju teada, hakkad midagi vastu rääkima, siis see jutt ei lõppegi.
Järgmine päev hakkab tüüp töö juures targutama, et noh, me ju ütlesime sulle, et Volvoga on suured jamad. Mis suured jamad, mees! Siiani olen ma pidanud ainult pirne vahetama ja isegi see "suur jama" ei lähe mulle miljoneid maksma (eeldusel, et siiski on turbo katki ja läheb vahetusse. Küsisin, koos tööga umbes tuhat raha). Ise sõidad Kiaga ringi ja iga paari kuu tagant on mingi jupp vahetuses. Kui paberi peal numbrid kokku lüüa, siis kellel on suuremad jamad, ah, ah?
Üks teatas isalikult, et tead, ma soovitan sul osta jaapanlane või korealane. Ma pole küsinud ühtegi soovitust! Kas sa tahad ise mulle selle asiaadi sebida või? Või plekid praegu mu remondiarveid?
Sellest, kuidas mu käest küsiti, et ega ma juhuslikult bensiiniga ei tankinud, ei hakka ma parem kirjutamagi.
 |
| Sõbrannaga "remondime" autosid. |
Igatahes, kuigi ma ta kätte sain ja kaks päeva suure hädaga ringi sõitsin, siis lõpuks ei startinud ta mul üldse, ei püssi ega ussirohuga. Siis kutsusingi puksiiri ja Volli viidi ära. Helistasin töökotta ja hoidsin hinge kinni - noh, et mis arve tuleb. Ei, neil pole olnud aega tegeleda. Ootasin rohkem kui nädala. Lõpuks nad reedel helistasid ja tõstsid käpad püsti. Ütlesid, et nad ei leia viga. Isegi turbost polnud enam juttu. Väitsid, et neil kõik kenasti stardib ja sõidab ja viigu ma minema. Andsid teise venna telefoninumbri, et ehk see saab aidata.
Helistasin esmaspäeva hommikul ja see ütles, et ärgu ma enne Vollit tema juurde viigu, kui ta mul jälle ei käivitu, sest muidu ta viga ei pruugi näha. Niisiis, ma ikka veel ei tea mõhkugi. Hommikuti lähen higist üleni märjana auto juurde ja palvetan, et ta mul EI käivituks, et ma saaks ta lõpuks Volremi viia ja ehk saab ka mingi vastuse.
Tunnistan, närvid on täiega läbi. Isegi läksin nii kaugele, et vaatasin teisi Volvosid. Aga ei, ma ei saa. Mitte veel kuni on lootust. No mõelge ise - Volli on mulle ideaalne. Ta ei hammusta mind, kui ma temast väljun. Pikkadel reisidel pole ta kordagi mind alt vedanud. Ta on soe ja mõnus. Musta tossu ei tule kusagilt otsast. Kütust võtab megavähe (ja mitte ainult sellepärast, et ta mul kaks nädalat asjata remonditöökojas istus). Ta hellitab õrnalt mu kannikaid, toetab selga ja kaela. Isegi kuttidel on taga jalgade jaoks ruumi maa ja ilm. Pagasiruum on üllatavalt suur. Ja üldse mitte ebaoluline kriteerium - ma armastan seda tumesinist värvi. No ei leidnud teist samasugust Volvot pakutavate hulgas.
Nüüd olen ausalt kõik üles tunnistanud. Vabandan, kui mõni teist lootis, et ma olen purjuspeaga vastu seina sõitnud või et Voldemar plahvatas. Ikkagi kõigest tehnilised tõrked. Ja targem pole ma mitte üks milligramm. Sellest on muidugi eriliselt kahju. Või ok, nii palju sain teada, et see undamine, mida ma kuulsin ja mille kohta ka kõik ütlesid, et sa kujutad endale ette ja et see talverehvidest tuleb, oli ikkagi päris asi. Nimelt läheb mul juhipoolne esirattalaager vahetamisele (∽200). Äkki see tagurdamisega seotud ulgumine kaob ka siis ära? Pöidlad pihku, y'all!
Kommentaarid
Postita kommentaar