Otsused

Ülemus rääkis loo ühe oma tuttava tuttavast. Ma ei tea kuivõrd see detail oluline on, aga tegemist on ukrainlasega. Ta tuli siia (Eestisse), käis tööl, teenis suure papi ja ostis selle eest uhke läikiva BMW. Siis oli tal, teadagi, vaja sõita selle uue uhke ja läikiva bõmmiga koju. Sest, noh, c'mon! sa ei osta ju endale sellist autot ja ei jäta seda kodukülla uhkustama viimata! Sõitis mees kodu poole, aga Poola piiril öeldi talle, et maksa tagatist, või üle piiri ei saa. Mina täpselt ei tea, mis värk seal on, aga vist tehakse selliste uute, uhkete ja läikivate autodega seal teisel pool Poola piiri mingit sahker-mahkerit ja selle takistamiseks on võetud tarvitusele karmid meetmed. Ukrainlasel loomulikult tagatisraha auto eest anda polnud ja nii see auto sinna Poola piiri juurde seisma jäi. Mees sai kodukülas oma uuest, uhkest läikivast bemmist ainult pilte näidata. Seisis see õnnetu bemm seal pool aastat.

Teate mis juhtub autoga, kui see pool aastat seisab ja sellega ei sõideta? Noh, igasuguseid asju juhtub. Aku saab näiteks tühjaks. Rehvid võivad tühjaks saada, kui need juba eos teab mis vinged sellid polnud ja muud jama ka. Põhimõtteliselt on nii, et kui te tahate oma autost lahti saada, siis jätke ta pooleks aastaks seisma. Mina isiklikult olen kaks autot suutnud kalmistule sellega saata. Mõrtsukas, noh. Enivei, tuli see sõber siis lõpuks tagasi oma kullakese juurde ja hakkas teda kusagil Poolas uuesti elule ergutama. Ei olnud odav lõbu olnud. Aga hakkama sai. Sõitis sellega uuesti Eestisse, sest noh, vaja ju bemmile uued veljed osta ja selleks on vaja raha teenida, või mis iganes suurejoonelised plaanid vennal ka polnud. Nädala aega sõitis siin. Kuni kraavi sõitis oma uue, uhke ja läikiva bemmi. Mahakandmisele sõitis. Ei noh, tubli mees, kui juba teha, siis ikka korralikult.

Njah, otsused. Sellised, mis tunduvad selle langetamise hetkel mõistlikud ja head. Tulutoovad isegi. Aga siis mingil arusaamatul põhjusel läheb ikka nii nagu alati.

Nii palju olen näinud elus selliseid otsustajaid. Jube innukad on tavaliselt. Kõrgelennuliste plaanidega. Mitu rauda tules. Mitu firmat äriregistris. Aga taskutes ulub tuul. Ja kõik teised on süüdi. Äripartnerid, poliitikud, kliendid, kliimasoojenemine ja tähtede seis. Raske on sellistega. Neil endal vist pole. Vastutust ei võeta, siis pole ju raske.

Muidugi võib ju arutleda nii, et asi polnud tingimata vales otsuses, lihtsalt ebaõnn. Kõigiga võib ju nii minna. Aga mingil põhjusel läheb enamikel see ebaõnn lõpuks üle. Teistel jälle läheb aina hullemaks. Millest see täpselt sõltub?

Ma isegi ei tea miks, aga mingil põhjusel meenus mulle kogu selle teema kontekstis Marimellide kodusaaga. Möödunud aastal ma ka kommenteerisin seda ja kui ma nüüd üks päev üle mitme kuu taas suurest igavusest nende blogisse sattusin, siis olid seal ikka veel samad teemad üleval. Sada põhjust, miks mitte kodu osta. Osad neist olid samad, mis aasta eest. Üldiselt on nii, et see pole minu asi kus keegi elab. Kui neile on okei maksta üüri, siis nii olgugi. Olen ka elanud neli aastat üürikas ja tol ajal ei tahtnudki kuhugi juuri ajada. Kui tunded muutusid, ostsin kodu. Kodu ostes käisin pangas nõustamisel. Minu sissetulekud tol ajal olid umbes nelikümmend protsenti väiksemad, kui täna. Mul oli enda jaoks väljamõeldud summa, mida ma olin nõus kodu eest maksma. Nõustaja vaatas mu numbreid ja ütles, et sissetulekute põhjal võiks laenusumma olla ka suurem. Ta pakkus, et ütleb mulle selle summa, aga ma ei tahtnud teada. Milleks? Ego tõstmiseks?

Internetipank saadab mulle aegajalt kutseid finantsolukorra terviknõustamisele. Siiani olen nendest pakkumistest loobunud, aga kuna mul mõtted käivad elukoha vahetuse ümber, siis põhimõtteliselt ju võiks. Teada, et mis mu krediidivõimekus on tänasel päeval. Enda peas on mul loomulikult jälle x summa valmis. Sest ma tean. Tean, et ennast lõhkilaenata ei ole keeruline. Aga elu on ettearvamatu. Ma ju ei tea, mis homme juhtub. Kas mul on sissetulek, kas mul on tervis, kas mul on seda imetabast "vedamist", mis mind siiani vee peal on hoidnud. Jah, öeldakse, et julge hundi rind on rasvane ja kes ei riski see šampust ei joo. Mina ei ole selle moto järgi toimija. Mina olen see, kes tahab tasa sõudes kaugele jõuda, mitte heleda leegiga üürikest aega põleda.