Meile tuli uus klient. Vana läks minema, kuulutus üles ja leidus uus. Jõhkralt kena mees. Nagu tuhatmiljon punkti kümnest. Vaatas ruumi üle, andis hinnangu ja ütles, et võtab. Ja kadus.
Noh, meil ennegi selliseid nähtud. Tulevad, lubavad kõik maad ja ilmad kokku ja siis vaikselt haihtuvad. Ütleme nii, et if you liked it, then you should have put a ring on it. Või meie mõistes - tagatisraha. Põhimõtteliselt, kuna mees meilidele ei vastanud ja telefon oli ka väljalülitatud, siis kandsime ta maha.
Kuni ta siis ühtäkki kaks nädalat hiljem taas pinnale ujus. Ei, temal huvi ikka alles ja millal saaks juba võtme ja sissekolida. Kuule sõbrake, äkki esiti saadad ettevõtte andmed, et ma saaks sulle lepingu saata ja siis mõtleme edasi. Tema hakkab looma firmat. Nädal aega lõi seda. Ausalt, olles ise ka firmaomanik, siis teate, see on päriselt ka umbes kahe minuti tegemise rõõm. Kuidas seda asja on võimalik nädal aega teha, ju peab anne olema. Fain, sai tehtud. Nädal ootas veel enne, kui allkirjastas. Oki, kena keik. Väljastame siis arved - tagatisraha ja üür. Otseloomulikult oli tuhatüks küsimust arvete kohta. Sai kõik ilusasti ära selgitatud ja kliendi poolt aktsepteeritud. Maksetähtpäeval saadab vend sõnumi, et Swedbank lükkas taotluse konto avamiseks tagasi ja nad nüüd üritavad SEBis õnne. Lihtsalt Õu Mai Gaad! Kuidas see võimalik on?
Reedel siis lõpuks maksis tagatisraha ära, aga üüri ei saanud maksta, kuna limiit. Palun, selgitage mulle keegi, miks peaks ettevõttel nii väike limiit olema, et 2500 eurone arve selle juba lõhki lööb? Kellel on üldse nii väiksed limiidid? Mul isegi eraisikuna pole. Ja ma tuletan lugejaile meelde, ma olen rott! Mees helistab mulle ja üritab ärarääkida. Noh, et nad ikkagi üritasid ju maksta ja homme kohe laekub ka üür, et kas ma ikka mitte kuidagi ei saaks talle võtit anda või vähemalt nädalavahetuselgi. Päriselt? Nii küsidki, et kas ma oma vabast päevast tahan tulla töö juurde sulle võtmeid ulatama? Tõsiselt? Nagu, okei, sa oled kena küll ja lõhnad hästi, aga nagu kammooon, püüa nüüd olla!
Vend kurdab telefonis, et ei tea mis ometi lahti, et tal elus ikka nii tavaliselt, et kui asi on õige ja nö oma, siis asjad sujuvad iseenesest ja kui on nii palju takistusi, siis seda asja poleks pidanud olemagi. Põhimõtteliselt olen ma mehega nõus. Ka mul on nii olnud. Aga mitte alati. Lohutuseks ütlen talle, et aga naist pidite ikka ju kaua taga ajama ja kui oleks kohe kätte andnud, siis poleks ju õige naine. Mees hakkas mürinal naerma ja leebus. Mõni asi elus väärib rohkem pingutust. Siis on ka hindamine omandatu vastu suurem. Või mis teie arvate?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Noh, meil ennegi selliseid nähtud. Tulevad, lubavad kõik maad ja ilmad kokku ja siis vaikselt haihtuvad. Ütleme nii, et if you liked it, then you should have put a ring on it. Või meie mõistes - tagatisraha. Põhimõtteliselt, kuna mees meilidele ei vastanud ja telefon oli ka väljalülitatud, siis kandsime ta maha.
Kuni ta siis ühtäkki kaks nädalat hiljem taas pinnale ujus. Ei, temal huvi ikka alles ja millal saaks juba võtme ja sissekolida. Kuule sõbrake, äkki esiti saadad ettevõtte andmed, et ma saaks sulle lepingu saata ja siis mõtleme edasi. Tema hakkab looma firmat. Nädal aega lõi seda. Ausalt, olles ise ka firmaomanik, siis teate, see on päriselt ka umbes kahe minuti tegemise rõõm. Kuidas seda asja on võimalik nädal aega teha, ju peab anne olema. Fain, sai tehtud. Nädal ootas veel enne, kui allkirjastas. Oki, kena keik. Väljastame siis arved - tagatisraha ja üür. Otseloomulikult oli tuhatüks küsimust arvete kohta. Sai kõik ilusasti ära selgitatud ja kliendi poolt aktsepteeritud. Maksetähtpäeval saadab vend sõnumi, et Swedbank lükkas taotluse konto avamiseks tagasi ja nad nüüd üritavad SEBis õnne. Lihtsalt Õu Mai Gaad! Kuidas see võimalik on?
Reedel siis lõpuks maksis tagatisraha ära, aga üüri ei saanud maksta, kuna limiit. Palun, selgitage mulle keegi, miks peaks ettevõttel nii väike limiit olema, et 2500 eurone arve selle juba lõhki lööb? Kellel on üldse nii väiksed limiidid? Mul isegi eraisikuna pole. Ja ma tuletan lugejaile meelde, ma olen rott! Mees helistab mulle ja üritab ärarääkida. Noh, et nad ikkagi üritasid ju maksta ja homme kohe laekub ka üür, et kas ma ikka mitte kuidagi ei saaks talle võtit anda või vähemalt nädalavahetuselgi. Päriselt? Nii küsidki, et kas ma oma vabast päevast tahan tulla töö juurde sulle võtmeid ulatama? Tõsiselt? Nagu, okei, sa oled kena küll ja lõhnad hästi, aga nagu kammooon, püüa nüüd olla!
Vend kurdab telefonis, et ei tea mis ometi lahti, et tal elus ikka nii tavaliselt, et kui asi on õige ja nö oma, siis asjad sujuvad iseenesest ja kui on nii palju takistusi, siis seda asja poleks pidanud olemagi. Põhimõtteliselt olen ma mehega nõus. Ka mul on nii olnud. Aga mitte alati. Lohutuseks ütlen talle, et aga naist pidite ikka ju kaua taga ajama ja kui oleks kohe kätte andnud, siis poleks ju õige naine. Mees hakkas mürinal naerma ja leebus. Mõni asi elus väärib rohkem pingutust. Siis on ka hindamine omandatu vastu suurem. Või mis teie arvate?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar