Kaks kuud tagasi kirjutas klient, et soovib lepingut pikendada. Leping on aastane. Tähtajaga.
Mai esimesel nädalal kirjutas klient, et nad on juba ammu täheldanud, et ruum neile ei sobi, väike liiga, ja et nüüd nad juba ongi leidnud teise ja loodavad meiega lepingu lõpetada. Kohe. Nagu nüüd.
Noh, aga nüüd ei saa ju, sest leping, tähtajaga. Kuupäevaga. Ja alles allkirjastatud. Tint pole veel õieti kuivadagi jõudnud. Ja soovis ju tema. Pikendada. Lepingut. Aastaks.
No ei saa nii, kirjutan talle, hakkame otsima küll kohe uut, aga niikaua on leping kehtiv. Koos selles toodud kohustustega. Meil ikkagi ju äri siin, mitte mingi lasteaed. Tahan, ei taha, ise ka ei tea.
Kirjutab, tema pakub meile kompromissi, ta annab ruumi üle nüüd ja jätab tagatisraha meile.
Kuidas see kompromiss on? Ainult tema ju võidab sellest, meil on ikka tühjad pihud. Seda kirjutasingi talle.
Siis kirjutas vastu üks mees. Ütles, et tema on elukaaslane. Ja et tema võtab nüüd juhtimise üle, sest meie ajame klienti nutma ja kuna klient on juhtumisi ka lapseootel, siis see on meist hirmsasti õel ja alatu. Peika kirjutab, et tema meelest on pakutud kompromiss igati mõistlik ja et miks me juba aru ei saa. Tegemist on ju nii korraliku ja ilusa ning toreda inimesega, miks me ometi nii jäigad oleme.
No kuidas sa seletad mehele, kes lepinguid ei austa, et need pole vaid soovituslikud? Et tema on puhevil küll, sest elukaaslane ja veel paljunemisvõimeline, aga lepingut prutaga sõlmida ei taha, sest see on ju ainult mingi paber, mis kedagi koos ei hoia.
Mees kirjutab, et kui meile sellest tema hoolega kirjutatud kirjast ei piisa, siis tema on nõus kohale tulema ja asju selgitama.
Me nüüd ootame, kui ta oma lokkis rinnakarvadega kohale tuleb ja meile asju "selgitab". Mõõdulindid ja lokitangid on valmis. Nuusutame selle mehe üle.
Mai esimesel nädalal kirjutas klient, et nad on juba ammu täheldanud, et ruum neile ei sobi, väike liiga, ja et nüüd nad juba ongi leidnud teise ja loodavad meiega lepingu lõpetada. Kohe. Nagu nüüd.
Noh, aga nüüd ei saa ju, sest leping, tähtajaga. Kuupäevaga. Ja alles allkirjastatud. Tint pole veel õieti kuivadagi jõudnud. Ja soovis ju tema. Pikendada. Lepingut. Aastaks.
No ei saa nii, kirjutan talle, hakkame otsima küll kohe uut, aga niikaua on leping kehtiv. Koos selles toodud kohustustega. Meil ikkagi ju äri siin, mitte mingi lasteaed. Tahan, ei taha, ise ka ei tea.
Kirjutab, tema pakub meile kompromissi, ta annab ruumi üle nüüd ja jätab tagatisraha meile.
Kuidas see kompromiss on? Ainult tema ju võidab sellest, meil on ikka tühjad pihud. Seda kirjutasingi talle.
 |
| Ise olen enda rüütel, kannikesed tõin ka ise endale. |
Siis kirjutas vastu üks mees. Ütles, et tema on elukaaslane. Ja et tema võtab nüüd juhtimise üle, sest meie ajame klienti nutma ja kuna klient on juhtumisi ka lapseootel, siis see on meist hirmsasti õel ja alatu. Peika kirjutab, et tema meelest on pakutud kompromiss igati mõistlik ja et miks me juba aru ei saa. Tegemist on ju nii korraliku ja ilusa ning toreda inimesega, miks me ometi nii jäigad oleme.
No kuidas sa seletad mehele, kes lepinguid ei austa, et need pole vaid soovituslikud? Et tema on puhevil küll, sest elukaaslane ja veel paljunemisvõimeline, aga lepingut prutaga sõlmida ei taha, sest see on ju ainult mingi paber, mis kedagi koos ei hoia.
Mees kirjutab, et kui meile sellest tema hoolega kirjutatud kirjast ei piisa, siis tema on nõus kohale tulema ja asju selgitama.
Me nüüd ootame, kui ta oma lokkis rinnakarvadega kohale tuleb ja meile asju "selgitab". Mõõdulindid ja lokitangid on valmis. Nuusutame selle mehe üle.
Kommentaarid
Postita kommentaar