Jõudsin siis vaevalt Volli südamehädade postituse avaldada, kui samal õhtul juba auto ei käivitunud. Jess!! Vaata kui tore see Universum ikka on! Jõuad vaevu oma soovid avaldada, kui juba voila! nätaki sulle! Nii nunnu 😊!
Kolmapäeva õhtul jäi ta töö juurde garaaži. Neljapäeva hommikul helistasin Volremi. Mees ütles, et tooge esimesel võimalusel siia. Siis helistasin kindlustuspakkujale, et paluks mulle autoabi anda. Väga ebameeldiva tülpinud häälega naisterahvas oli. Küsis autonumbrit ja ma siis vuristasin ette: "Üks kaks kolm True Life Crime".
"Mis true life crime?"
"Noh, autonumber. Nagu Tallinn, London, cappuccino."
"Nagu Papa, Lima, Charlie?"
"Ei, T nagu Tallinn."
"Volvo?"
"Volvo."
"Mis tal viga on, aku tühi?"
"Ei, aku ei ole tühi."
"Mis ta teil teeb?"
"Mootor käib ringi, aga ei stardi."
"Starteriviga?"
"Võib vist nii öelda küll."
"Selge. Kus ta teil asub?"
"Tatari tänaval."
"Mis linnas?"
"Tallinnas."
"Kus täpsemalt?"
"Parkimismaja teisel korrusel, aga meil on väga madalad laed ja puksiir vaevalt sisse mahub."
"Kui kõrged laed teil on?"
"Ma ei tea, mingi kaks kümme, äkki, mitte rohkem."
*Ohkab* "Meil nii madalaid puksiire pole."
"Ehk saab siis auto parklast välja lükata?"
"Ma ei tea. Vaatan, saadan teile selle väiksema puksiiri, aga neil on palju tööd ja ei tea millal jõuavad."
"Ma loodan, et ikka tänase päeva jooksul?"
"Ei tea, jõuab kui jõuab. Kunagi. Esiteks tehke selgeks kui kõrged laed teil seal garaažis on. Me siis helistame."
"Selge, eks ma siis ootan."
Nelikümmend viis minutit hiljem helistab üks krapsaka häälega noormees.
"Tere, teil puksiiriabi vaja?"
"Nii on."
"Me viieteist minuti pärast tuleme. Kus te seal täpselt asute?"
"Tatari tänava teise korruse parkimismajas, aga sisse te ei saa tõenäoliselt, madal on."
"No me tuleme ja vaatame."
Tulid. Vaatasid. Ei mahtunud. Panid mu rooli ja hakkasid lükkama. Ma muidugi püüdlikult hoidsin jalga piduri peal.
"Äkki võtate käsipiduri maha?"
"Maas."
"Ja jalakese pidurilt maha?"
*Naerab närviliselt* "Ups, sorry!"
Auto õnnelikult parklast väljas.
"Ma võin teile tööle tulla küll, jaksan ilma roolivõimendita päris hästi rooli keerata. Lisaks mind on kerge lükata."
"He-he. Võid jah tulla." Siis ta uhkustas, kuidas ta üks kord üksi oli autot lükanud ja jube raske oli.
"Oota, ma teen pilti ka kuidas te mu auto ära viite. Blogis kõik elavad kaasa, et kuidas mu autol läheb."
"Tee muidugi, muidu keegi ei usu. Näe, tule tee siit poolt, siis jääb parem pilt."
"See tädi kellega ma rääkisin oli suht tõre."
Kehitab õlgu. "Ei tea, need mingid kindlustuse omad. Seal igasuguseid."
"Ta ütles, et teil pikad järjekorrad? Aga nii kiiresti ikkagi tulite."
"Kuidas kunagi. Praegu joppas."
"Mis teil nii palju puksiirimist kogu aeg?"
"No jah, ikka kõvasti. Ega me teeme politseiga ka koostööd." Rind läks kummi. See on vist kuidagi oluline, et politseiga saab koostööd teha. "Vahel näiteks mõni maun pargib reede õhtal Vanalinna ja siis me ju viime politseiparklasse, aga see on ju nädalavahetusel kinni ja kätte saab alles esmaspäeval. Maksma ka peab veel. Ja siis ongi terve nädalavahetuse ilma autota. Hö-hö!"
"Ei noh, lollidelt peabki ju kõik raha ära võtma."
"Hö-hö, jah, peab. Aga me nüüd lähme. Head päeva jätku!"
…. järgmise nädala osas: mis saab Vollist? Mis hinnaga täna neerud mustal turul ka lähevad? Kas Jekaterina ja Volli suhe peab sellele katsumusele vastu?
Kolmapäeva õhtul jäi ta töö juurde garaaži. Neljapäeva hommikul helistasin Volremi. Mees ütles, et tooge esimesel võimalusel siia. Siis helistasin kindlustuspakkujale, et paluks mulle autoabi anda. Väga ebameeldiva tülpinud häälega naisterahvas oli. Küsis autonumbrit ja ma siis vuristasin ette: "Üks kaks kolm True Life Crime".
"Mis true life crime?"
"Noh, autonumber. Nagu Tallinn, London, cappuccino."
"Nagu Papa, Lima, Charlie?"
"Ei, T nagu Tallinn."
"Volvo?"
"Volvo."
"Mis tal viga on, aku tühi?"
"Ei, aku ei ole tühi."
"Mis ta teil teeb?"
"Mootor käib ringi, aga ei stardi."
"Starteriviga?"
"Võib vist nii öelda küll."
"Selge. Kus ta teil asub?"
"Tatari tänaval."
"Mis linnas?"
"Tallinnas."
"Kus täpsemalt?"
"Parkimismaja teisel korrusel, aga meil on väga madalad laed ja puksiir vaevalt sisse mahub."
"Kui kõrged laed teil on?"
"Ma ei tea, mingi kaks kümme, äkki, mitte rohkem."
*Ohkab* "Meil nii madalaid puksiire pole."
"Ehk saab siis auto parklast välja lükata?"
"Ma ei tea. Vaatan, saadan teile selle väiksema puksiiri, aga neil on palju tööd ja ei tea millal jõuavad."
"Ma loodan, et ikka tänase päeva jooksul?"
"Ei tea, jõuab kui jõuab. Kunagi. Esiteks tehke selgeks kui kõrged laed teil seal garaažis on. Me siis helistame."
"Selge, eks ma siis ootan."
Nelikümmend viis minutit hiljem helistab üks krapsaka häälega noormees.
"Tere, teil puksiiriabi vaja?"
"Nii on."
"Me viieteist minuti pärast tuleme. Kus te seal täpselt asute?"
"Tatari tänava teise korruse parkimismajas, aga sisse te ei saa tõenäoliselt, madal on."
"No me tuleme ja vaatame."
Tulid. Vaatasid. Ei mahtunud. Panid mu rooli ja hakkasid lükkama. Ma muidugi püüdlikult hoidsin jalga piduri peal.
"Äkki võtate käsipiduri maha?"
"Maas."
"Ja jalakese pidurilt maha?"
*Naerab närviliselt* "Ups, sorry!"
Auto õnnelikult parklast väljas.
"Ma võin teile tööle tulla küll, jaksan ilma roolivõimendita päris hästi rooli keerata. Lisaks mind on kerge lükata."
"He-he. Võid jah tulla." Siis ta uhkustas, kuidas ta üks kord üksi oli autot lükanud ja jube raske oli.
"Oota, ma teen pilti ka kuidas te mu auto ära viite. Blogis kõik elavad kaasa, et kuidas mu autol läheb."
"Tee muidugi, muidu keegi ei usu. Näe, tule tee siit poolt, siis jääb parem pilt."
"See tädi kellega ma rääkisin oli suht tõre."
Kehitab õlgu. "Ei tea, need mingid kindlustuse omad. Seal igasuguseid."
"Ta ütles, et teil pikad järjekorrad? Aga nii kiiresti ikkagi tulite."
"Kuidas kunagi. Praegu joppas."
"Mis teil nii palju puksiirimist kogu aeg?"
"No jah, ikka kõvasti. Ega me teeme politseiga ka koostööd." Rind läks kummi. See on vist kuidagi oluline, et politseiga saab koostööd teha. "Vahel näiteks mõni maun pargib reede õhtal Vanalinna ja siis me ju viime politseiparklasse, aga see on ju nädalavahetusel kinni ja kätte saab alles esmaspäeval. Maksma ka peab veel. Ja siis ongi terve nädalavahetuse ilma autota. Hö-hö!"
"Ei noh, lollidelt peabki ju kõik raha ära võtma."
"Hö-hö, jah, peab. Aga me nüüd lähme. Head päeva jätku!"
…. järgmise nädala osas: mis saab Vollist? Mis hinnaga täna neerud mustal turul ka lähevad? Kas Jekaterina ja Volli suhe peab sellele katsumusele vastu?
Kommentaarid
Postita kommentaar