Neljapäeva õhtul haarasin oma tennised, tegin mõned venitused sabale ja võtsin sõbranna järel kuulekalt ritta. Sõitsime metsa. Uskuge või mitte, aga orienteeruma. Ma olen ükskord varem ka käinud. Siis ma jooksin sõbranna tütre järel metsas, kui sõber ise mööda rada lippas. Niisiis mingi ähmane ettekujutlus mul tegevusest oli.
Vahva oli. Ei kujuta ette, et sellega sama kirglikult suudaks tegeleda kui sõbranna, sest minu jaoks oli juba kaardilugemine paras tuumafüüsika. Me paar korda sõbrannaga eksisime natuke ära ka ja pidime tuldud teed tagasi sörkima. Sõbranna hirmsasti pabistas, et mis ma nüüd arvan ja kuidas ma pettun. Pfff, ma oleks meid üldse kuhugi Ida-Kaukaasia piirini juhatanud, kui asi oleks minu kätte usaldatud.
Metsas oli äge. Leidsime põdrasammalt, mustikaid ja isegi mõned aneemilised metsmaasikad. Puuke ei näinud ühtegi. Ega usse. Mis oli kena.
Mõnusalt läbi võttis selline võsas ragistamine, aga lubatud lihasvalu jäi tulemata. Ehk siis ikkagi veidi on tolku ka olnud nendest spordiklubis peegli ees poosetamistest.
Vahva oli. Ei kujuta ette, et sellega sama kirglikult suudaks tegeleda kui sõbranna, sest minu jaoks oli juba kaardilugemine paras tuumafüüsika. Me paar korda sõbrannaga eksisime natuke ära ka ja pidime tuldud teed tagasi sörkima. Sõbranna hirmsasti pabistas, et mis ma nüüd arvan ja kuidas ma pettun. Pfff, ma oleks meid üldse kuhugi Ida-Kaukaasia piirini juhatanud, kui asi oleks minu kätte usaldatud.
Metsas oli äge. Leidsime põdrasammalt, mustikaid ja isegi mõned aneemilised metsmaasikad. Puuke ei näinud ühtegi. Ega usse. Mis oli kena.
Mõnusalt läbi võttis selline võsas ragistamine, aga lubatud lihasvalu jäi tulemata. Ehk siis ikkagi veidi on tolku ka olnud nendest spordiklubis peegli ees poosetamistest.
Kommentaarid
Postita kommentaar