Pean tunnistama, et olen oma elus päris tihti istunud autosse, mida juhib joobes inimene. Praegu vaatan ma sellele hoopis teisiti, aga oli aeg, kus ma tõesti ei pidanud seda nii suureks eksimuseks. Oli ka seda, kus ma oma nooruse tõttu ei julgenud vastu hakata ja mõtlesin, et täiskasvanud inimene ju ikka teab kas ta suudab sõidukit juhtida ka kraadidega.
Muutus minu jaoks olukord siis, kui ma ise juhiloa sain. Liikluses võivad asjad väga kiiresti võtta ootamatu pöörde ja sa pead olema valmis reageerima kiiresti. Juba väsinud või hajevil olles võivad tekkida potentsiaalselt liiklusohtlikud olukorrad, mis siis veel joobest rääkida. Mäletan ka esimest korda, kui protesteerisin ja ütlesin, et ma ei luba oma lapsi autosse, mille juht oli hommikusöögiks kaks Alexsandri õlut manustanud. Mind vaadati nagu riigivaenlast, reeturit, mölakat. Silmis uskumatus, et mis mul nüüd siis hakkas, et mis see paar õlut ikka täiskasvanud mehele teeb.
Mul on väga piinlik, et mul võttis nii kaua aega, et oma hääl kuuldavale tuua. Ei taha ennast vabandada. Kui ühelgi neist kordadest oleks juhtunud avarii, siis oleksin mina olnud õnnetuses sama palju süüdlane, kui see, kes rooli keeras ja gaasi vajutas.
Möödunud sügisel käis mul külas sõbranna. See oli siis, kui ma veel alkoholist hoidusin. Sõbranna on väga veinimaias. Ja üldiselt, ega see mind ei häiri. Kainena kõrval olles, eks ta riivab küll, kui klaas klaasi järel kaob ja kui ühtegi üritust ei suudeta alkoholita nautida, aga noh, mis ma ikka õiendan, pole minu asi. Külla tulles haaras sõbranna kaasa suure pudeli veini. Mille ta paari tunni jooksul üksi ka ära jõi. Ja siis koju minema hakkas. Pakkusin talle, et viin ta koju ja ta saab oma autole hommikul järele tulla. Isegi öömaja pakkusin. Aga ei. Ta oli nõuks võtnud ise koju sõita. Väärib märkimist, et sõbrannal pole juhtimisõigust veel aastatki olnud. Aga nii enesekindel ja veendunud oma juhtimisoskustes. Ja mina lasin. Lasin tal koju sõita ja lasin tal minna. Ma ei saa olla sellise inimesega sõber, kes nii ülimalt vastutustundetu on.
Ma tean, et tegelikult oleksin pidanud talle politsei kutsuma sel sekundil, kui ta juhiistmele potsatas. See tegemata jäänud tegu jääb minu südametunnistusele.
Mul pole kahju, kui roolijoodik ennast surnuks sõidab. Nii julm olen. Ma arvan, et kui ta suudab seda teha nii, et keegi teine ei kannata, siis good riddance! Kahju ongi nende teiste pärast, kes ühe idioodi tõttu oma elu, tervise või vara kaotavad.
Aga küsimus teile, kuidas takistada joobes sõpra? Kui ta päris nii täis pole, et ümber kukub ja võtmed "kaotab"? Iga inimene ju ikka teeb omad otsused ise. Kui sõnadest ei piisa, siis mida teha?
Muutus minu jaoks olukord siis, kui ma ise juhiloa sain. Liikluses võivad asjad väga kiiresti võtta ootamatu pöörde ja sa pead olema valmis reageerima kiiresti. Juba väsinud või hajevil olles võivad tekkida potentsiaalselt liiklusohtlikud olukorrad, mis siis veel joobest rääkida. Mäletan ka esimest korda, kui protesteerisin ja ütlesin, et ma ei luba oma lapsi autosse, mille juht oli hommikusöögiks kaks Alexsandri õlut manustanud. Mind vaadati nagu riigivaenlast, reeturit, mölakat. Silmis uskumatus, et mis mul nüüd siis hakkas, et mis see paar õlut ikka täiskasvanud mehele teeb.
Mul on väga piinlik, et mul võttis nii kaua aega, et oma hääl kuuldavale tuua. Ei taha ennast vabandada. Kui ühelgi neist kordadest oleks juhtunud avarii, siis oleksin mina olnud õnnetuses sama palju süüdlane, kui see, kes rooli keeras ja gaasi vajutas.
Möödunud sügisel käis mul külas sõbranna. See oli siis, kui ma veel alkoholist hoidusin. Sõbranna on väga veinimaias. Ja üldiselt, ega see mind ei häiri. Kainena kõrval olles, eks ta riivab küll, kui klaas klaasi järel kaob ja kui ühtegi üritust ei suudeta alkoholita nautida, aga noh, mis ma ikka õiendan, pole minu asi. Külla tulles haaras sõbranna kaasa suure pudeli veini. Mille ta paari tunni jooksul üksi ka ära jõi. Ja siis koju minema hakkas. Pakkusin talle, et viin ta koju ja ta saab oma autole hommikul järele tulla. Isegi öömaja pakkusin. Aga ei. Ta oli nõuks võtnud ise koju sõita. Väärib märkimist, et sõbrannal pole juhtimisõigust veel aastatki olnud. Aga nii enesekindel ja veendunud oma juhtimisoskustes. Ja mina lasin. Lasin tal koju sõita ja lasin tal minna. Ma ei saa olla sellise inimesega sõber, kes nii ülimalt vastutustundetu on.
Ma tean, et tegelikult oleksin pidanud talle politsei kutsuma sel sekundil, kui ta juhiistmele potsatas. See tegemata jäänud tegu jääb minu südametunnistusele.
Mul pole kahju, kui roolijoodik ennast surnuks sõidab. Nii julm olen. Ma arvan, et kui ta suudab seda teha nii, et keegi teine ei kannata, siis good riddance! Kahju ongi nende teiste pärast, kes ühe idioodi tõttu oma elu, tervise või vara kaotavad.
Aga küsimus teile, kuidas takistada joobes sõpra? Kui ta päris nii täis pole, et ümber kukub ja võtmed "kaotab"? Iga inimene ju ikka teeb omad otsused ise. Kui sõnadest ei piisa, siis mida teha?
Kommentaarid
Postita kommentaar